4. FUNKTSIONAALSETE REGIOONIDE MÄÄRATLEMINE JA ASUSTUSSÜSTEEMI TÜPOLOOGIA

4.1 TOIMEPIIRKONDADEGA SEOTUD MÕISTED

Peatükis tuuakse taustaks välja varasemad funktsio­naalsete linnaregioonide, pendelränderegioonide, toimealade, mõjualade tuumalade, toimepiirkondade või teisiti nimetatud piirkondade määratlused ja metoodikad, vajadusel värskendatakse 2014. aasta metoodikat ning arvutatakse selle alusel uue lähtekohana välja uus toimepiirkondade kaardikiht (toimepiirkonnad 2024). Sellele analüüsile lisatakse kriitiline analüüs kaasaegse Eesti ja rahvusvahelise asustussüsteemide arengut puudutava teadus­kirjanduse põhjal, mis toob välja tänapäevased viisid toimepiirkondade kontseptualiseerimiseks ja arvestamiseks poliitikakujunduses ja regionaal­planeerimises (nt Eesti väikeasulate uuring 2019; Poom, 2017; Siseministeerium 2002; Tammaru 2005; Tammaru 2001; Ahas jt 2000; Ahas jt 2010; Ahas ja Silm 2013; Marksoo 1983, 1993; Servinski jt 2016; Kant 1933, 1935; ESPON 2020).

Enamikul majanduslikel, sotsiaalsetel ja keskkonna­alastel olukordadel ja arengutel on spetsiifiline territoriaalne mõõde – need paiknevad kindlas kohas – sõltuvad teatud määral erinevatest territoriaalsetest ressurssidest ja potentsiaalist. Kuna territooriumid on mitmekesised ja nende analüüs on keeruline, siis võetakse kasutusele territoriaalsed tüpoloogiad. Territooriumide kategoriseerimisel ühiste tunnuste (nagu demograafia, majandustegevus või füüsilised omadused) alusel saavad planeerijad ülevaate ruumi­loomeks ainulaadsetest väljakutsetest ja võimalustest, millega iga territoorium silmitsi seisab. Seega, tüpoloogiad pakuvad süstemaatilise raamistiku ruumilisele planeerimisele ja poliitika elluviimisele.

Toimepiirkonnad

Toimepiirkonnad määratakse erinevate elamise ruumiliste praktikate territoriaalsete seoste alusel:

1. Ettevõtete ja asutuste majandusseosed – Eesti on üks majandusregioon
2. Töösuhted – hetkearvutustes umbes 20 väga erineva suurusega toimepiirkonda
3. Teenuste osutamise (ka vaba aja veetmine) asukohad ja nende kasutuse piirkonnad
4. Elamise mustreid laialt hõlmavad toimepiirkonnad
5. Halduspiirkonnad – harvad õiguslikult reguleeri­tud seosed
6. Koostöö ja enesemääratluse toimepiirkonnad

Metoodiliselt lahendada kolm põhiküsimust

1. Toimepiirkondade paljusus vs metoodika, mis sünteesib erinevad valdkondlike praktikate ruumimustrid
2. Toimepiirkondade omavahelise kattuvuse lubamine vs ühesed piirid
3. Piirkondade ulatuse lävendite määramine, sh lävendite arv

Lisaks empiirilistele andmetele põhinevatele toimepiirkondadele, mis on ajas pidevas muutuses, on ruumi ja asustuse planeerimisel olulised ka normatiivsed, ideaalsed toimepiirkonnad, mis suudavad tagada „väärt elu kõikjal Eestis“. Siin lähtekohaks maakonna­planeeringute gravitatsioonil ja mastaabil põhinev tüpoloogia:

1. Maakondlikud teenuspiirkonnad,
2. Piirkonnakeskuste/väikelinnade teenuspiirkonnad,
3. Kohalike keskuste teenuspiirkonnad,
4. Lähikeskuste teenuspiirkonnad.

4.2 EESTI ASUSTUSE FUNKTSIONAALSED JA VORMIPÕHISED TÜÜBID

Kestlikule arengurajale suunamisel on lisaks üldisele arengustsenaariumile oluline omada detailset kohapõhist vaadet, mille aluseks sobivad funktsio­naalse ja vormipõhise ülesehituse põhitüübid. Ruumi­kasutust ehk asustuse funktsionaalset ülesehitust käsitletakse käesolevas uuringus peamiselt läbi teenustele ligipääsetavuse. Teenuste funktsionaalne jaotus ehk valdkonnad hõlmavad haridust, tervist, avalikke- ja sotsiaalteenuseid, vabaaja- ja huvitegevusi, kultuuri, liikumist, välis- ja sisesporti, toitu ja erinevaid kommertsteenuseid ning kaubandust. Nendeni on arvutatud ligipääs jala, ratta ja ühistranspordiga erinevates ajalistes raamides. Teenuste, liikumis­­viisi ja aja kombineerides loodud ligipääsetavuse tasemed.

Nii analüüsi kui ka sekkumiste planeerimisel lähtu­takse põhimõttest, et ükskõik millise asustuse arengu stsenaariumi (A, B, C, D) realiseerumisel on eelistatud kompaktse arengu tee (A2, B2, C2, D2). Erinevate sekkumiste ning võimalike investeeringute ruumiliseks planeerimiseks on omakorda välja töötatud Eesti asustuse funktsiooni ja vormipõhised põhitüübid ehk valitud tüüpsete näidete baasil on teostatud asustustüüpide tüpomorfoloogia analüüsid.

Andmepõhise analüüsi ning varasemate uuringute ja nende põhimõtete rakendamise tulemusena on uuringu käigus loodud ühismõõduline alus, mida käesolevas etapis kirjeldatakse ja toetatakse visuaalse materjaliga, rõhutades mitmeperspektiivse lähenemise olulisust. See hõlmab lisaks territoriaalsele ruumile ka ruumikasutusega seotud tegureid ning nende tähtsust ruumilise planeerimise kontekstis.

Uuringu eesmärk on töötada välja põhimõtted, mis toetaksid toimiva ja sidusa võrgustiku kujunemist. Ruumiloome ja -kasutuse põhimõtete selgitamiseks ja illustreerimiseks koostatakse juhtumipõhised analüüsid, mis käsitlevad 25 erinevat asustustüüpi Eestis (vt. joonis 4.11).

Valim illustreerib kõige ilmekamalt Eesti ehitatud keskkonda läbi erinevate ajastute. Uuringu käigus vaadeldakse nimetatud juhtumeid kui üldisi asustuse olukordasid. Samaaegselt on kõik näited lokaliseeritud konkreetsetes asukohtades. See annab võimaluse planeeringu käigus võrrelda analoogseid vormipõhiseid näiteid ka teistes Eesti asukohtades.

Näidete esitlemiseks on kasutatud nii 3D modelleerimist kui ka kaardimaterjali, millele on kantud asustuse vormi- ja funktsioonipõhised andmed. Need kirjeldavad ruumi ja elanikega seotud tihedusnäitajaid, ruumi mahtu kirjeldavaid arvnäitajaid ning teenuste ligipääsetavusega seotud andmeid, mis on läbi töötatud kogu Eesti territooriumi ulatuses.

Valitud asustuse näidete vormi- ja funktsioonipõhise informatsiooni sünteesi tulemusel on välja töötatud asustuste sekkumiste põhimõtted, mis annavad soovitused edasiseks tegevuseks nii stabiilse, kasvu kui ka kahanemisega seotud ruumiolukordades. Nii ruumi kirjeldavad arvnäitajad kui ka teenuste ligipääsetavusega seotud informatsioon katab kogu Eesti territooriumi.

4.2.1 Asustuse funktsionaalsed tüübid läbi ligipääsetavuse

Funktsionaalse tüübi mõiste all tegeleb uuring teenuste ligipääsetavusega. See annab võimaluse kogu Eesti territooriumil võrrelda erinevate asustuste ehitatud keskkonna potentsiaali, et teha ruumi­põhiseid otsuseid, mis tagaks kompaktse asustuse olemuse ja jätkusuutliku toimivuse säästva transpordi ehk jalgsi, jalgratta ja ühistranspordiga. Ligipääsetavust on võrreldud erinevate tiheduse näitajatega ning välja toodud, mis tiheduse juures on võimalik saavutada head ligipääsetavuse taset.

Teenuste ligipääsetavuse arvutamine toetub traditsiooni­lisele ligipääsetavuse hindamise meetodile, mille kohaselt on ligipääsetavus tagatud, kui määratud kaugusel on tagatud ligipääs kokkulepitud teenustele. Kiiruse ja lihtsuse huvides on loodud adapteeruv ruudustik, mis langeb kokku Statistika­ameti ruudustikuga — 250 m, 500 m ja 1 km ruutudega. Tihedamalt asustatud piirkondades kasutatakse väiksema sammuga ruute (125 m), hõredamalt asustatud aladel aga suuremaid ruute, kuni 8 km suuruseni.

Ruudustikku on taandatud kõik aadressiandmed (hooned), kõik töökohad Statistikaametist ning kõik huvipunktid. Täpsema tulemuse saavutamiseks on iga ruudu kohta arvutatud nn arvutuspunkt, mis paikneb hoonete kaalutud keskmes. Nii paikneb suuremate ruutude arvutuspunkt hoonestusala läheduses ja see vähendab liikumisest tulenevaid vigu.

Kõigi ruutude vahel on arvutatud korrespondents­maatriksid (ODM), mis katavad ära kõik liikumised 16 km raadiuses ning ühistranspordiga liikumised kuni 3 tunni raadiuses. See võimaldab ilma võrgustiku arvutusteta tulemusi ümber hinnata. (joonis 4.1)

Kauguste arvutamisel on kasutusel sujuva lõpuga distants, mille korral tõenäosus väheneb pärast seatud eesmärgi kaugust järk-järgult nullini. Näiteks, kui eesmärk on tagada lasteaia kättesaadavus 800 m raadiuses, kuid piirkonnas on kaks lasteaeda 850 m kaugusel, võib eeldada, et eesmärk on reaalsuses siiski täidetud.

Kasutusel on ka nn liikumisklassid, mis koondavad iga liikumisviisi sihtkauguse ning sujuva ülemineku perioodi/distantsi. Näiteks tähistab W15 jalgsi liikumist 15-minutilise ulatusega.

Teenuste puhul on keskendutud eelkõige nende kattuvusele, mis on üleriigilise lähenemise korral olulisem, kuna suur osa riigist seisab silmitsi pigem elementaarse teenusligipääsu tagamisega, mitte kõrge ligipääsetavuse tasemega piirkondade vahelise konkurentsiga. Kattuvuse hindamisel on olulised nii teenuste olemasolu kui ka nende kaugus (joonis 4.2).

Selguse huvides on teenustele ligipääs jagatud kolme aktiivse liikumisviisi vahel: jalgsi, ühistranspordiga ja jalgrattaga. Iga liikumisviisi puhul on seatud ees­­märgipärased sihttasemed, mis vastavad erinevatele asustuse tüüpidele: linnalik, äärelinnaline või väikelinnaline ning maaline. Iga hõredama keskkonna tase on alati hõlmatud ka tihedama keskkonna tasemega. See võimaldab analüüsida, millised teenusevaldkonnad või -grupid on konkreetses piirkonnas puudulikud. Teenused on grupeeritud 80 teenusegruppi, kus kõik grupi sees olevad teenused on võrdsustatud (näiteks toidupood, lasteaed). Need grupid on omakorda liigendatud 10 eesmärgipärasesse teenusevaldkonda. Iga liikumisviisi ja sihttaseme kombinatsiooni puhul kehtib erinev kauguse ja kattuvuse nõue. Eesmärk on hõredamalt asustatud piirkondades tagada ligipääs esmavajalikele teenustele, võimaldades nende kasutamist ka pikemate vahemaade puhul. Seevastu linnaliku sihttaseme puhul eeldatakse igapäevase elu korraldust ilma erasõidukita, mistõttu on kaetud ka vähemolulised teenused. Maalise sihttaseme puhul on toimingud tehniliselt teostatavad, kuid selgelt ebamugavad. Tiheduse võrdluses on keskendutud eelkõige linnalikele sihttasemetele, mis võimaldavad usaldusväärsemat võrdlusbaasi. Joonisel 4.3 on kajastatud kombinatsiooni kõigist liikumisviisidest ja ligipääsetavuse tasemetes. Ligipääsetavuse tulemused iga liikumisviisi kohta on välja toodud joonisel 4.4.

Teenuste toimimiseks on vajalik piisav hulk kasutajaid ning sõltuvalt teenuse iseloomust võivad need tegutseda kas lokaalsel tasandil või vajada laiemat teeninduspiirkonda. Näiteks on lasteaed selgelt kohalik teenus, mille sihtrühm paikneb enamasti vahetus ümbruses. Seevastu kõrgkoolid eeldavad enda ümber oluliselt suuremat elanikkonda ja regionaalset haaret (joonis 4.5).

Inimeste arvu ja asustustiheduse hindamiseks kasutatakse erinevaid linnaehituslikke indekseid, mille alusel on võimalik määratleda sihttasemed, et tagada sobiv tihedus teenuste tekkeks ja püsimiseks.

Üks olulisemaid näitajaid on elamuüksuste tihedus (DU/HA) (joonis 4.6), mis näitab korterite ja eramute arvu hektari kohta. Eesti ja rahvusvaheliste praktikate põhjal on soovituslik:

• vähemalt 50 elamuüksust hektari kohta tavapärastes linnapiirkondades;
• umbes 100 elamuüksust hektari kohta kesklinna tingimustes, et tagada piisav kasutajate hulk teenuste toimimiseks ja säilitada elujõuline linnakeskkond.

Üle-eestilise analüüsi põhjal, hinnates piirkondi, kus on tagatud linnalik ligipääsetavuse tase, selgub, et:

• Jalakäigu ulatuses jääb elamuüksuste tihedus madalamas kvartiilis (~25%) 25 DU/HA tasemele;
• Kõrgemas kvartiilis (~75%) ulatub see kuni 64 DU/HA.

Jalgratta ja ühistranspordiga ligipääsetavuse puhul on tihedused mõnevõrra madalamad, mis tuleneb nende liikumisviiside laiemast teenindusraadiusest. Madalama teenustaseme sihttasemete puhul langeb vastavalt ka elamuüksuste tihedus.

Oluline on tagada elu- ja töökohtade tasakaal (joonis 4.7) jalutatavas ulatuses ehk umbes 2 km raadiu­­ses. Optimaalne suhe on 1:1, mis aitab vähendada liikuvusvajadust ja tugevdada kohaliku teenusevõrgu elujõulisust.

Kui analüüsida elamuüksuste osakaalu kogu elamu- ja töökohtade summast, selgub, et piirkondades, kus on hea ligipääsetavus, jääb elamuüksuste osakaal enamasti 40–60% vahele.

• Madalamas 25% kvartiilis (jalakäigu ligipääsetavuse puhul) on elamuüksuste osakaal umbes 38%.
• Kõrgemas 75% kvartiilis ulatub see kuni 60%, kusjuures enamik asukohti kaldub pigem üle 55–60% suunas.

Mida monofunktsionaalsem on keskkond (nt ainult elamupiirkond või ainult tööstusala), seda madalam on ligipääsetavus. Segafunktsionaalsus — kus elamud ja töökohad esinevad koos — toetab paremat ligipääsetavust ja elukeskkonna kvaliteeti.

Maakasutuse intensiivsus (joonis 4.8) viitab ehitatud keskkonna tihedusele, mida mõõdetakse hoonete suletud netopinna ja vaadeldava ala pindala suhte kaudu. Tegemist on näitajaga, mis peegeldab, kui palju kasutatavat siseruumi paikneb antud maa-alal.

Tavapraktikas kasutatakse sageli suletud brutopinda, kuid kuna Ehitisregistris (EHR) ei koguta süstemaatiliselt brutopinna andmeid ja paljudel hoonetel puudub täpne korruselisuse märge, kasutatakse käesolevas töös suletud netopinda. Suletud brutopind on hinnangu­liselt umbes 25% suurem kui netopind.

Eestis jääb valdav enamus maakasutuse intensiivsuse näitajaid alla ühe, kuid on selgelt nähtav, et mida parem on ligipääsetavuse tase, seda kõrgem on maakasutuse intensiivsus. Näiteks:

• Linnaliku jalgsi-ligipääsetavuse madalamas kvartiilis (25%) on intensiivsusnäitaja 0,28.
• Kõrgemas kvartiilis (75%) ulatub see kuni 0,58.

Kvartalid (joonis 4.9) on moodustatud katastri­üksuste kogumitest, mida piiravad transpordimaad või looduslikud takistused (nt jõed, järved, meri). Selliselt moodustatud üksused ei ole küll ideaalselt geomeetri­lised, kuid edastavad tüüpilist linnastruktuuri, mida saab hinnata järgmiste tunnuste põhjal: kvartali suurus, kvartali regulaarsus, täisehitus­protsent

Kvartali pindala peegeldab sageli linnaehituslikku ajalugu:

• Väikesed kvartalid: kuni 15 000 m²
• Keskmised kvartalid: 15 000 – 100 000 m²
• Suured kvartalid / mikrorajoonid: üle 100 000 m²

Traditsiooniline linnakeskkond koosneb tavaliselt keskmise suurusega kvartalitest, mis on enamasti regulaarse ristküliku kujuga. Sellises ruumis moodus­tavad tänavad kvartalite vahelise ühenduse ning tagavad jätkuva linnaruumilise struktuuri.

Mida suurem on kvartal, seda enam muutuvad kvartali siseteed ja hooned suletud struktuuriks, kus teenused (nt koolid, lasteaiad) paiknevad kvartali sees, mitte äärealadel.

Täisehitusprotsent mõõdab, kui suur osa kvartali pinnast on hoonestatud (ehitise all). Näiteks:

• Täielikult hoonestatud kvartali puhul on täisehitus­protsent 100%;
• Kesklinnades on see näitaja umbes 60%;
• Tüüpiliselt jääb täisehitusprotsent siiski umbes 20% juurde;
• Erandjuhtudel (nt hoone moodustab kogu kvartali) võib see olla oluliselt suurem.

4.2.2 Asustuse vormipõhiste tüüpide kirjeldus

Kaasaegset linna ja ka väiksemat asulat võib ise­loomustada kui keerukat urbaanset organismi, mis koosneb üha suuremast hulgast elementi­dest, süsteemidest, dünaamikast, muutes ruumi, kui terviku, lugemise keeruliseks ülesandeks. Selle kirjeldamiseks võetakse uuringu käigus kasutusele tüpomorfoloogilise analüüsi meetod, mis on oluline tööriist linna ja asula erinevate kihtide kaardistamiseks ja nende sünteesimiseks, kus tänu ruumi struktureerivate elementide (tänavad, väljakud, kvartalid, hooned, krundid jm.) klassifitseerimise abil on võimalik näha muidu loomulikuna tunduvas korrastamatuses süsteemset asustuse mustrit (linnamuster / urban pattern). Lisades sellele asustuse morfoloogia analüüsi, mis tegeleb asustuse füüsilise vormi ja ruumilise korraldusega, keskendudes kujule, struk­tuurile ja paigutusele ning uurides nende kujunemist ja transformatsiooni ajas ja konkreetses kontekstis, on võimalik tuvastada asustuse kude (linnakude / urban fabric). Neid kõiki eelnevalt kirjeldatud mõisteid omavahel sünteesides on võimalik määratleda asustus­tüüpide näited. Uuringus on käsitletud kokku 25 juhtumipõhist analüüsi, kus vaadatakse lähemalt ehitiste tüüpide, nende füüsiliste vormide ja laiema ruumilise struktuuri vahelisi seoseid.

Selle meetodi kaudu on võimalik analüüsida aja­looliste, majanduslike ja poliitiliste protsesside mõju ruumi kujunemisele ning teha ka vastupidiseid järeldusi ning spekulatsioone tuleviku ruumiloome ja -kasutamise põhimõtete kujundamisel.

Täpsemalt hõlmavad asustustüübid alljärgnevaid näiteid:

• 1-7 Hajaküla, Sumbküla, Ridaküla, Ahelküla, Tänavküla, Haguküla, Kaluriküla
• 8 Aedlinn (Garden City)
• 9-11 Ajalooline linnasüda, Kesklinlik hoonestus, Peatänava hoonestus,
• 12 Väikekortermajade hoonestus
• 13 Uus-klassistlik hoonestus
• 14 Modernistlik vabaplaneeringuga hoonestus
• 15 Karjalaudaküla
• 16 Suvila- ja aianduskooperatiivid
• 17 Kolhoosi- ja sovhoosikeskused
• 18 Lapitekihoonestus (patchwork city)
• 19-21 Eeslinna hoonestus (suburbia), Ringteeäärne asustus, Põllulapiarendused (exurb)
• 22 Punkthoonestusega vabaplaneering
• 23 Linnak (camp, campus),
• 24 Ostukeskus (shopping mall),
• 25 Tööstusmaastikud (industrial landscapes)

Näitlikustamiseks sobib siinkohal Hiiu tööstusala, kus soodsas asukohas paiknevaid endiseid tööstusalasid ümber kujundada elu- ja/või ärikesk­konnaks, olgu siis kesklinliku tihedusega alaks, linnakuks või lapiteki hoonestuseks (joonis 4.11).

Olles tuvastanud Eestile omased asustustüüpide näited, on oluline nende kirjeldamisel kasutada asustusega seotud tihedusnäitajaid: rahvastiku ja eluasemete tihedus, kvartali täisehituse protsent, maa­­kasutuse intensiivsus (FAR – Floor Area Ratio), tänavavõrgustiku tihedus. Nimetatud näitajatega opereerimisel tuleb esmalt selgitada mõõdetavate parameetrite täpset olemust ja seejärel nende mõju ehitatud keskkonna vormile ja kvaliteedile (Berghauser Pont, M.Y. Haupt, P.A. 2009)⁷. Tulemus muutub oluliseks just mitmete näitajate koosmõjul ning üks eraldiseisev tiheduse number ei ole reeglina piisavalt informatiivne ega määrav ehitatud keskkonna kvaliteetide osas. Abstraktsemal tasemel tegeletakse uurimistöös küsimusega, kui palju saab kvantitatiivsete para­meetritega (tiheduse arvandmed) määrata ja mõjutada kvalitatiivseid tulemusi (asumi füüsilist vormi ja selle elukeskkonna kvaliteeti) ehitatud keskkonna planeerimisel.

Selleks, et tagada elanike mõistlik ligipääs teenustele, on vaja piisavat hulka inimesi, mis omakorda tähendab piisavat kogust elamisühikuid, töökohti ning seeläbi suhteliselt tihedat ehitatud keskkonda suhteliselt kompaktsel territooriumil.

4.3 RUUMILOOME JA -KASUTAMISE PÕHIMÕTTED ASUSTUSE TÜÜPIDE LÕIKES

4.3.1 Ruumiloome ja -kasutamise põhimõtete analüüs ja seda toetavad uuringud

Ruumiloome ja -kasutamise põhimõtete ja kriteeriu­mite aluseks on eelnevas peatükis välja toodud asustuse funktsiooni- ja vormipõhised tüübid. Kui asustuse funktsioonipõhised tüübid näitavad kogu Eesti kontekstis asustatud alade ligipääsetavust teenustele, siis vormipõhised tüübid toovad välja Eestis leiduvad asumite vormilised ja ruumilised näitajad. Kõige üldisemas plaanis toetuvad ruumiloome ja -kasutamise põhimõtted nende kahe koosmõjule.

4.3.2 Asustustüüpide ja nende muutuste hindamiskriteeriumid

Ligipääs teenustele on leitav igas Eesti asustatud (ja ka asustamata) kohas. Eeldatakse, et igas Eesti asustatud kohas on võimalik leida lähim vaste uurimis­töös väljatoodud vormipõhistest tüüpidest. Seeläbi saab igas Eesti asukohas paremini mõista selle ruumilist ja vormilist ülesehitust ning võimalikku arengu­perspektiivi seoses teenustele ligipääsetavusega. Lisaks on töös hinnatud iga käsitletud vormipõhise tüübi asukoha potentsiaali seoses käesolevas uuringus käsitletud Eesti rahvastikuprognoosiga aastani 2050, Eesti pendelrände põhiste toimepiirkondadega, samuti senistes maakonnaplaneeringutes käsitletud teenuskeskustega (Hendrikson & Co 2024)⁸ ning Üleriigilises uuringus elamute kasutusest väljalangevusest ja tühjenemise mustrites välja toodud asustus­üksuste hinnangutega (SPIN UNIT ja TalTechi 2022, lk 82-83) ⁹.

Vastavalt eelpool kirjeldatud kõrvutustele saab asumeid liigitada stabiilseteks, kasvavateks või kahane­vateks. Nii kasvavates kui kahanevates asumites on muutusteks põhimõtteliselt kaks mastaabilt erinevat võimalust. Esimene tähendaks muudatusi sama ruumitüübi piires ja teine, märksa radikaalsem võimalus on liikuda kas kasvamise või kahanemise teel uude tüüpi. Selle näitlikustamiseks viidatakse uuringus iga asustustüübi näite puhul nii kasvamise kui ka kahanemise kontekstis kõige sobiliku­male tüübile, mida on käesolevas töös analüüsitud (joonis 4.12). Nii kasvamise kui kahanemise stsenaariumite juures on oluline järgida asustuse kompakt­suse printsiipi. Kasvamisel tuleks võimaluste piires vältida uute maa-alade kasutuselevõttu ning püüda hakkama saada olemasolevate territooriumite tihendamisega. Kahanemisel on kompaktsuse säilitamine mõnevõrra keerukam, kuid siingi tasub püüda alustada lammutamist asula servadest ning püüda säilitada selle keskosa tihedust ning seeläbi selle elujõudu.

4.3.3 Kestliku ja kvaliteetse elukeskkonna põhimõtted

Kõigis asustustüüpide arengutes tuleb lähtuda kvaliteetse ruumi kriteeriumitest, mis käsitlevad nii eluruumidele esitatavaid miinimumnõudeid, kui laiemale elukeskkonnale ning selle loomisele esita­tavaid nõudeid. Laiemale elukeskkonnale suunatud kvaliteetse ruumi kriteeriume tuleb silmas pidada nii asulate tihendamisel ja uusehitiste lisamisel kui olemasoleva keskkonna hõrendamisel ja hoonete lammutamisel, sest mõlemad tegevused on elukeskkonna ümberkujundamisel olulise tähtsusega.

ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioon, Euroopa Sotsiaalharta, Eesti riiklikud ja omavalitsuste sätestatud nõuded eluruumidele tagavad küll selge eesmärgi ja tehnoloogilised nõudmised eluruumide parameetri­tele, kuid ei taga kuidagi elukeskkonna ruumilist kvaliteeti. Kuigi ruumikvaliteet on kontekstuaalne ja kompleksne mõiste, on selle üldine siht lihtne ja arusaadav: rajades uusi või renoveerides olemasolevaid hooneid tuleb kvantitatiivsete eesmärkide püüdluses samaväärselt prioritiseerida elukeskkonna igapäevase kasutamise kogemust. Kvaliteetne ruum peab arvestama lisaks majanduslikele ka sotsiaalsete, keskkondlike ja esteetiliste eesmärkidega. Seetõttu on otsuste langetamisel oluline käsitleda kvaliteetse ruumi kriteeriume võimalikult laias spektris ning näha nende koosmõju. Kvaliteetse ruumi määratlemisel ja loomisel tuleb lähtuda kolmest alusdokumendist, mis annavad kvaliteetse ruumi mõistele põhilise sisu:

1. Davosi Deklaratsioon, millele Euroopa kultuuri­ministrid 22.01.2018 alla kirjutasid ja sellele järgnenud ekspertgrupi aruanne, mis tõi välja 8 kvaliteedi põhikriteeriumit: juhtimine, funktsionaalsus, kesk­kond, majandus, mitmekesisus, kontekstuaalsus, kohatunne, ilu (Towards a Shared Culture of Architecture. Investing in a High-Quality Living Environment for Everyone, Report of the EU Member State Expert Group, 2021)¹⁰. Kvaliteedi eesmärkide täitmist arhitektuuris ja kõigile mõeldud elukeskkonnas aitab mõista ja mõõta Euroopa ruumiloome ekspertrühma koostatud tööleht “Kas ja kuidas olete täitmas kvaliteed­i­eesmärke arhitektuuris ja kõigile mõeldud elukeskkonnas”¹¹
2. Kultuuriministeeriumi Kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted (Ruumiloome töörühma lõpparuanne, Lisa 3 Kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted, Ruumiloome töörühm nov. 2019), Davosi deklaratsioonist laiemalt on siin funktsionaalsust eraldi käsitletud ots­tarbekuse, kohandatavuse, ligipääsetavuse, ohu­tuse ja tervislikkuse mõistetena, juhtimist sõnastatud aja- ja asjakohasuseks, mitmekesisuse punktis on eraldi välja toodud sotsiaalne sidusus.
3. Uus Euroopa Bauhaus algatuse väärtuste kolmik: ilus, kaasav ja kestlik, milleta jääks Euroopa roheline kokkulepe olulise sisu ja kvaliteedita (joonis 4.13).

Kvaliteetse ruumi kriteeriumid on mitmekülgsed, väga laiapõhjalised ja hõlmavad oluliselt laiemat välja, kui mõõdetavad tehnilised parameetrid ja subjektiivsed otsused. Ruumi kvaliteedi küsimused peavad olema vältimatuks osaks kõikides ruumi puudutavates küsimustes ja otsustes alates investeeringute planeeri­misest, asukoha valikust, lähteülesande koostamisest, läbi protsesside juhtimise, planeerimise, projekteerimise ja ehitamise kuni valminud keskkonna kriitilise hindamise ja ruumiloome protsesside edukuse analüüsimiseni. On väga oluline, et ruumi­kvaliteedi hindamisel oleks kaasatud võimalikult lai spekter ülal lühidalt kirjeldatud mõistestikust ning et ka tasku­kohane eluase oleks ruumiliselt kvaliteetne.

Selles plaanis vajab igasugune ehitiste lammutamine ja lisamine eelnevalt põhjalikku läbikaalumist, kas juba eksisteerivaid hooneid ei saaks uuesti kasutusele võtta ning uute rajamist vältida.

4.3.4 Sekkumiste põhimõtted ja tegevus­põhised mõisted ning linna ja asula üldisemad mudelid

Asustustüüpide leidmisel, nende kontekstualiseeri­misel ja seeläbi nende arenguperspektiivide leidmisel on oluline näha üldisemaid linnade ja asulate mõtestamise viise, mis aitavad paremini mõista töös tehtud otsuste ja soovituste tagamaid. Siinkohal tuuakse välja kolm käesoleva töö jaoks olulisemat lähenemist:

1. vormipõhisel planeerimisel põhinev linna mudel – rõhutab ehitatud keskkonna füüsilist vormi ja selle disaini ning käsitleb lineaarset läbilõiget maa- ja linnapiirkonna teljel, mitte eraldiseisvaid tsoneeritud maa-alasid;
2. kollaaž-linn – viitab linnaplaneerimise ja ruumi­disaini lähenemisele, mis lükkab tagasi üheainsa, ühtse linnavisiooni mõiste, pakkudes selle asemel rohkem fragmenteeritud, mitmekesist ja keerulist linnastruktuuri, mis peegelduks erinevates aja­loo­listes kihtides, stiilides ja nende mõjudes, mis väärtustab järkjärgulist, kohanemisvõimelist lähenemist linnaehitusele ja ruumiloomele laiemalt, kus avalike ja privaatsete ruumide koosmõju ning hoonete ja nende vahelise ruumi tasakaal annab võimaluse tekkida pigem paindlikumal ja dünaamilisemal linnakeskkonnal;
3. tootev linn – põhineb uute atraktiivsete multifunktsio­naalsete ruumide ja segakasutusega linnade ja selle osade kujundamisel, kus erinevad tegevused on omavahel tihedalt integreeritud. Antud lähenemine seab fookusesse tasakaalustatud proportsioonid eluasemete ja töökohtade tiheduse ning paiknemise vahel.

Viited

7. ↑Berghauser Pont, MY., & Haupt, PA. (2009). Space, Density and Urban Form. [Dissertation (TU Delft), Delft University of Technology]. Delft University of Technology.
8. ↑https://planeerimine.ee/juhendid-ja-uuringud/vaikeasulate-uuring/
9. ↑https://eehitus.ee/wp-content/uploads/2022/04/Tuhjenemise-mustrid_lopprapprt_2022_compressed.pdf
10. ↑https://www.bak.admin.ch/bak/en/home/baukultur/qualitaet/davos-qualitaetssystem-baukultur.html
11. ↑https://kul.ee/sites/default/files/documents/2021-11/eestikeelne%20tööleht.pdf