4. FUNKTSIONAALSETE REGIOONIDE MÄÄRATLEMINE JA ASUSTUSSÜSTEEMI TÜPOLOOGIA

4.1 TOIMEPIIRKONDADEGA SEOTUD MÕISTED

Uuringuga kaasajastatakse Eesti asustussüsteemi jaotust toimepiirkondadesse. Esmalt antakse ülevaade varasematest analüüsidest, milles Eesti asustussüsteemi käsitletakse keskuslinnade ümber koonduvate linnaga seotud piirkondadena (nt Siseministeerium 2002; Ahas jt 2010; Ahas ja Silm 2013; Marksoo 1983, 1993; Kant 1933, 1935). Tuuakse välja senine asustussüsteemi kirjeldavate kesksete mõistete kujunemise loogika ning kirjeldatakse, milline on olnud erinevates varasemates töödes metoodiline alus toimepiirkondade määratlemisel. Töö lähtepunktiks on 10 aasta vanune Siseministeeriumi ja Statistikaameti koostöös valminud uuring “Toimepiirkondade määratlemine” (2014), milles on jõutud kogu asustussüsteemi (kõiki Eesti piirkondi) katva toimepiirkondade staatilise võrgustikuni/kaardikihini (Siseministeerium ja Statistikaamet 2014). See töö vajab kaasajastamist ühelt poolt toimepiirkondade geograafiliste ulatuste osas ning teisalt vajab ka toimepiirkonna mõiste kui selline tänapäevasemat määratlust, võttes arvesse viimase kümnendi regionaalarengu ja rahvastikutrende ning inimeste ruumikasutuse praktikaid.

Töös tuuakse taustaks välja varasemad funktsionaalsete linnaregioonide, pendelrände­regioonide, toimealade, mõjualade, tuumalade, toimepiirkondade või teisiti nimetatud piirkondade määratlused ja metoodikad, vajadusel värskendatakse 2014. aasta metoodikat ning arvutatakse selle alusel uue lähtekohana välja uus toimepiirkondade kaardikiht (toimepiirkonnad 2024). Sellele analüüsile lisatakse kriitiline analüüs kaasaegse Eesti ja rahvusvahelise asustussüsteemide arengut puudutava teaduskirjanduse põhjal, mis toob välja tänapäevased viisid toimepiirkondade kontseptualiseerimiseks ja arvestamiseks poliitika­kujunduses ja regionaalplaneerimises (nt Eesti väikeasulate uuring 2019; Poom, 2017; Siseministeerium 2002; Tammaru 2005; Tammaru 2001; Ahas jt 2000; Ahas jt 2010; Ahas ja Silm 2013; Marksoo 1983, 1993; Servinski jt 2016; Kant 1933, 1935; ESPON 2020).

Uurimistöö mõistete osa peatükki alustatakse kolme peamise lähteseisukohaga, kuidas senist Eesti toimepiirkondade kontseptsiooni oleks vaja kaasajastada:

1. on vajadus mõista ja visualiseerida toimepiirkondi aegruumis dünaamiliselt, sest staatilised toimepiirkonnad ei pruugi olla piisavad, et tagada riigi kohalolu ja teenuste toimimine kõigi Eesti inimeste jaoks nende loogilise igapäeva ja sesoonse rütmi järgi;
2. kasvava sotsiaalse ebavõrdsuse tõttu ei ole kõigi ühiskonnagruppide jaoks toimepiirkonnad samasugused, liikuvus kohtade vahel võimaldab ühtedel saada osa mitmete toimepiirkondade hüvedest, samal ajal kui teistele (nt eakamatele inimestele) on tarvis tagada riigi kohalolu väiksemas ruumiüksuses;
3. Tulenevalt käimasolevast sõjast on piiriregioonidel muutunud võimatuks senine piiriülene funktsioneerimine (kaupade ja teenuste tarbimine, suhtlus) ning seetõttu peame asustuse arengus arvestama selle topeltääremaa (Euroopas ja Eestis ääremaaline asend) rolliga paljudel toimepiirkondadel. Neid kaasaegseid aluspõhimõtteid toimepiirkondade põhise asustus­süsteemi mõistmiseks arendatakse uuringu jooksul peetavatel aruteludel edasi ning vajadusel lisatakse printsiipe, millest asustussüsteemi kujundamisel tuleb järgnevatel aastakümnetel lähtuda. Neist suundumustest lähtudes vaadatakse üle ka senine toimepiirkondadega seotud mõistete süsteem ning vajaduse korral tehakse täpsustusi.

Töö mõistetega jõuab uurimistöös järgmiste väljunditeni:

• sõnastik peamiste asustussüsteemi ja selle toimimist kirjeldavate mõistete ja seletustega;
• peamiste regionaalarengu ja asustussüsteemi muutuste kirjeldus, mis on tinginud vajaduse uute mõistete järele;
• visuaalne materjal mõistete ruumis rakendamise lihtsustamiseks.

Selliste väljundite ambitsiooniks on luua paljudele üleriigilise planeeringu protsessis osalevatele ja seda tulevikus rakendavatele sidusgruppidele ühine mõtteväli, hõlbustamaks planeeringu juhtmõtete avalikkusele arusaadavat ja kaasaja ruumitrendidega (nt mitmepaiksus, kaugtöö) kooskõlas olevat ametlikku ja ka populaarteaduslikku sõnastamist. Eesmärk on mõistete ja ruumitrendide aruteluga jõuda selliste sõnastuste ja/või narratiivideni, mis on kergesti omaksvõetavad ka teiste planeerimistasandite poolt järgnevate kümnendite planeerimis­protsessis. Varasemad eeskujud õnnestunud sõnastustest ja uutest narratiividest, mis muutuvad planeerimisprotsessides laialt kasutatavaks on näiteks “Hajalinn Eesti” (Ahas jt 2000), Lõuna-Soome, militaarne info-oaas (Üleriigiline planeering „Eesti 2010“ (2000)), “mitmekeskuseline Eesti” (Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ (2012)) jt.

Mõistete osa uurimistööst on seetõttu tihedalt lõimitud kõigi teiste uurimistöö etappidega. Uurimistöö käigus leitakse võimalused koostöös erinevate uurimistöös osalejatega mõistetega seotud arenduslikeks ajurünnakuteks ja mõistete testimiseks.

4.2 TÖÖ ÜLESANDED

Käesolev materjal on seotud 3. etapi täitmisega, mille ülesandeks on funktsionaalsete regioonide määratlemine ja asustussüsteemi tüpoloogia väljatöötamine. Ruumiloome ja -kasutamise põhimõtete määratlemine vastavalt asustuse eelistatud arengusuuna valikule.

Etapi käigus:

• Defineeritakse toimepiirkondadega seotud mõisted ja täpsustatakse, kuidas neid mõisteid üleriigilises planeeringus käsitleda;
• Tehakse ettepanekud sobivate mõistete kasutamiseks, tuginedes nii rahvusvahelisele kogemusele kui Eesti oludele;
• Selgitatakse välja, millised on erinevate asustustüüpide lõikes need ruumiloome ja -kasutamise põhimõtted, mida tuleb käsitleda üleriigilises planeeringus ning mis on kooskõlas kestliku ja kvaliteetse elukeskkonna põhimõtetega, vaimsete ja aineliste kultuuriruumidega ja uue põlvkonna (noorte) eelistustega ning Eesti kaitsevõimega.

Töö käigus analüüsitakse Eesti asustuse funktsionaalseid ja vormipõhiseid tüüpe ning pakutakse välja Eesti asustuse tüpoloogia, lähtuvalt üldistatud funktsionaalsest käsitlusest (nt ees- ja äärelinna keskus, ülelinnaline keskus) ja linnaehituslikust tihedusest ning vormist (vormipõhine planeerimine). Asustustüüpe rakendades on võimalik teha ruumiotsuseid erinevate arengu­stsenaariumite kontekstis. Näiteks niisugused kriteeriumid suunavad oluliste teenustega seotud hoonete ja elamispindade paiknemist asulas.

Tüpoloogiale luuakse selged aluskriteeriumid, mis tuginevad muuhulgas 2015. aastal RAKE poolt läbi viidud analüüsile „Uuring era- ja avalike teenuste ruumilise paiknemise ja kättesaadavuse tagamisest ja teenuste käsitlemisest maakonnaplaneeringutes“⁴⁷, värskendades selle tulemusi 1. etapi analüüsitulemuste alusel. Lähtutakse seisukohast, et säilitada tuleb asustuse võrgustiku­lise toimimise põhimõte. Uuendusliku lähenemisena esitatakse toimepiirkondade kohta erinevaid kihte, mis seonduvad (a) ajalise elanike liikumiste rütmi ning (b) erinevate rahvastikurühmade ruumikäitumisega.

Uuringu tulemusel valmivad Eesti asustusel põhinevate näidetega illustreeritud ja atraktiivselt visualiseeritud asustustüüpide kirjeldused.

4.3. EESTI RUUMILISES PLANEERIMISES KASUTATAVATE MÕISTETE ANALÜÜS

Järgnev materjal põhineb erinevate dokumentide ja analüüside tulemusel, mille käigus kaardistati Eesti ruumilise arengu iseloomustamiseks ja poliitika kujundamiseks kasutuses olevad mõisted ja lähenemisviisid. Kasutatud allikatest ja nendes toodud põhiseisukohtadest ruumi käsitluses on toodud ülevaade lisas 4.1.1.

Kokkuvõtvalt saame dokumentide ja analüüside põhjal tuua ruumilise käsitluse kohta järgmist:

• Riigi territooriumi jaotamist osadeks rakendatakse halduslikel, arengu kavandamisel ja planeerimisel, regionaalpoliitilistel ning statistilistel (andmeanalüütilistel) eesmärkidel. Tulenevalt eesmärgipüstitusest kasutatakse ruumi mõtestamiseks erinevaid lähenemisviise ja mõisted ning andmeanalüüse.
• Halduslikul tasandil jaotatakse riik kohalikeks omavalitsusteks, kusjuures eristatakse linnad ja vallad. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest tulenevalt täidavad linnad ja vallad ühesuguseid kohustuslikke ülesandeid, va elanike perekonna­toimingute läbiviimine, mille puhul rakendatakse asümmeetriat (elanike perekonna­toimingute ülesanne on antud maakonnakeskuste kohalikele omavalit­sustele). Vabariigi pealinn on Tallinn.
• Vald ja linn jagunevad asustusüksusteks, milleks on linnad, külad, alevikud ja alevid. Asustusüksused on arvestuse aluseks riiklikes toimingutes, sealhulgas statistika ja aadressi­süsteemi korraldamisel ning registrite ja katastrite pidamisel. Linna asumeid ei loeta enam asustusüksusteks. Asumid on kultuurilised üksused ja aitavad hoida ning edendada kogukondade identiteeti.
• Maakonna tasand on identiteedi kandja ja ei oma iseseisvat haldusliku staatust.
• Ametlikule Eesti haldusjaotusele lisaks on kasutusel palju erinevaid mõisteid: arendus­regioon (ei oma kohahaldusüksuse funktsiooni), funktsionaalne regioon, linnapiirkond (hajaasustusega), maapiirkond, asustuspiirkond, paikkond (kant), keskus (keskuslinn, tõmbekeskus), toimepiirkond (eristatakse linnalist lähitagamaa ja keskusega nõrgemalt seotud kaugem tagamaa või selle ääreala), samuti regionaalne toimepiirkond, maakonnatasandi toimepiirkond, maakonna­tasandi tugi-toimepiirkond. Toimepiirkonna sees (keskuste ümber) linna lähivööndToimepiirkonna sees (keskuste ümber) eristatakse linna lähivööndit, siirdevööndit ja äärelisi alasid, lähivöönd ja äärelised alad. Samuti kasutatakse mõisteid arendusregioon, funktsionaalne regioon, piirkond, tööjõuareaal. Seega on mõisteid palju ja need vajavad korrastamist.
• Maa- ja linnarahvastiku määramiseks on Statistikaameti poolt kasutusele võetud klastrite põhine metoodika, mille alusel asustusüksused jaotatakse linnalisteks, väikelinnalisteks ja maalisteks.
• Regionaalpoliitiliselt jaotatakse Eesti NUTS 3 piirkondadeks. Eesti regioonide arengueelduste parandamiseks ja riigi regionaalarengu suunamiseks rakendatakse regionaalseid toetusprogramme. Toetuste määramisel kasutatakse erinevaid toetusmäärasid lähtuvalt NUTS 3 regioonist. Arutluse all on olnud Eesti kaheks NUTS 2 piirkonnaks jagamine kuid see pole poliitikute ja ametkonna poolt toetust leidnud. Piloodina on juurutamisel regionaalsed arengulepped, mis hõlmavad Kesk-Eesti (Järva-, Lääne-Viru- ning Raplamaa) ja Lõuna-Eesti (Jõgeva-, Põlva-, Tartu-, Viljandi-, Valga- ning Võrumaa). Kohaliku omaalgatuse põhiselt toimivad 26 LEADER-tegevusrühma ja 8 kalanduspiirkonda.
• Avalike teenuste kättesaadavuse tagamisega seoses on aktuaalne teema kohahaldus­asutuste asukohtade ja nende tööpiirkondade määramine. Täna on eri vald­kondades kohahaldus­asutuste ja tööpiirkondade jaotused erinevad, ühiseid põhimõtteid riigis ei rakendata.
• Planeeringudokumentides on mõisted üleriigiline planeering ja selle raames teema­planeering, maakonnaplaneering ja selle raames teemaplaneering, riigi eriplaneering, üldplaneering, kohaliku omavalitsuse eriplaneering, detailplaneering. Kasutatakse veel mõisteid planeeringuala, planeeringuala mõjuala, rannikuala, mereala, majandusvöönd, roheala aga ka katastriüksus, krunt, maatükk. Läbimõeldud ja laiapõhjalise planeerimis­protsessi ülesanne on arvestada nii võrgustikulise ruumi vajadusi ja võimalusi kui kvaliteetse elukeskkonna väärtusi ning kujundada nende alusel territoriaalne ruum.

Eelnevast saab teha järelduse: planeerimissüsteemi teadmuspõhiseks toimimiseks on vaja korrastada mõistete süsteem, tagada nende sisuga täitmiseks statistika usaldusväärsus ja nutikas kasutamine ning arendada välja ruumiandmetel põhinev analüüsisüsteem. Nimetatud järeldusi toetab ka „Kestliku ja kvaliteetse ruumi planeerimise tööriistakasti uurimistöö projekti lõpparuanne“⁴⁸, kus probleemkohtadena tuuakse oluliste ruumiandmete killustatus ja analüütilise tööriista puudumine ruumiotsuste toetamiseks, sh ka IT-toe puudumine.

4.4 EESTI RUUMILISE PLANEERIMISE MÕISTETES KOKKULEPPIMINE

Peale analüütilise töö läbiviimist ja teiste riikide praktikate tundmaõppimist koostati esialgne nimekiri mõistetest, mida peeti oluliseks antud töö raames käsitleda. Selle tarvis kutsuti ellu töörühm ja viidi läbi seminarid, mille sisuks oli jõuda kokkuleppele mõistete sisus, võttes arvesse nii uuringute läbiviimise kogemusi kui seniseid poliitika kujundamise instrumente.

Enamikul majanduslikel, sotsiaalsetel ja keskkonnaalastel olukordadel ja arengutel on spetsiifiline territoriaalne mõõde: need paiknevad kindlas kohas ja sõltuvad teatud määral erinevatest territoriaalsetest ressurssidest. Kuna territooriumid on mitmekesised ja nende analüüs on keeruline, siis võetakse kasutusele territoriaalsed tüpoloogiad. Territooriumide kategoriseerimisel ühiste tunnuste (nagu demograafia, majandustegevus või füüsilised omadused) alusel saavad planeerijad ülevaate igale territooriumile ainuomastest ruumiloome väljakutsetest ja võimalustest, millega iga territoorium silmitsi seisab. Seega, tüpoloogiad pakuvad süstemaatilise raamistiku ruumilisele planeerimisele ja poliitika elluviimisele.

Toimepiirkonnad

Toimepiirkonnad määratakse erinevate elamise ruumiliste praktikate territoriaalsete seoste alusel:

1. Ettevõtete ja asutuste majandusseosed – Eesti on üks majandusregioon
2. Töösuhted – praegustes arvutustes u 20 väga erineva suurusega toimepiirkonda
3. Teenuste osutamise asukohad ja nende kasutuse piirkonnad
4. Elamise mustreid laialt hõlmavad toimepiirkonnad
5. Halduspiirkonnad – harvad õiguslikult reguleeritud seosed
6. Koostöö ja enesemääratluse toimepiirkonnad

Metoodiliselt lahendada kolm põhiküsimust

1. Toimepiirkondade paljusus vs metoodika, mis sünteesib erinevad valdkondlike praktikate ruumimustrid
2. Toimepiirkondade omavahelise kattuvuse lubamine vs ühesed piirid
3. Piirkondade ulatuse lävendite määramine, sh lävendite arv

Lisaks empiirilistele andmetele põhinevatele toimepiirkondadele, mis on ajas pidevas muutuses, on ruumi ja asustuse planeerimisel olulised ka normatiivsed ideaalsed toime­piirkonnad, mis suudavad tagada Eesti 2030+ visiooni “väärt elu kõikjal Eestis”. Siin lähtekohaks maakonna­planeer­ingute gravitatsioonil ja mastaabil põhinev tüpoloogia:

1. Maakondlikud teenuspiirkonnad
2. Piirkonnakeskuste/väikelinnade teenuspiirkonnad
3. Kohalike keskuste teenuspiirkonnad
4. Lähikeskuste teenuspiirkonnad

Arutelu lisateemaks on toimepiirkonna ruumistruktuuri eripärad

1. 1. Hierarhiline – keskus > tagamaa
2. 2. Võrgustunud – asustuse sõlmpunktide suurem võrdsus, vastastikused seosed, tagurpidi seosed (keskusest tagamaale)

Toimepiirkondade siseselt eristuvad:

1. Eri tüüpi keskused (vt asulate tüpoloogia)
2. Tagamaa, keskusest seoste intensiivsuse ja/või kauguse alusel (normatiivse lähenemise korral)
3. Lähitagamaa
4. Kaugtagamaa
5. Ääremaa (seda võib siduda konkreetse keskusega või ka jätta üldiseks)
6. Ka tagamaa tsoonid mõjutavad asustuse vormilise tüpoloogia sisu (eeslinn, valg- ehk uusküla)

Asustuse vormiline tüpoloogia

Asulate tüpoloogia konstrueerimisel on kaks põhilist dimensiooni:

1. Koht/funktsioon toimepiirkonnas
2. Asustuse/hoonestuse/maakasutuse iseloom

Asulate tüpoloogia lähtub toimepiirkondade eristusest, kantide tüpoloogiast ja tsoneeringust.

Mastaabipõhine keskusasulate tüpoloogia

• Pealinn
• Regioonikeskus
• Maakonnakeskus
• Väikelinn
• Maaline keskus
• Väikeasulad (tiheasustusalad)
• Hajaasustus

Tsoneeringu põhine asulate tüpoloogia

• Keskusasula
• Eeslinn, valgküla
• Asustuse koondumise koht, mis ei täida olulist keskuse rolli
• Keskuse mõjualas olev hajaasustus
• Ääremaaline hajaasustus

Asustuse funktsionaalne ja vormiline tüpoloogia asumite tasandil põhineb 3 dimensioonil:

• Hoonestuse funktsionaalsus – monofunktsionaalsus (elurajoon, tootmisrajoon, jne) vs multifunktsionaalsus (linnakeskus, asumikeskus)
• Hoonestuse tihedus ja kõrgus
• Hoonestuse arhitektuuri- ja elustiiliajalugu – paneelelamurajoonid, suvilarajoonid, asundus­külad, uuskülad, jne.

Tüpoloogias saab neid dimensioone kombineerida – monofunktsionaalne eeslinlik tootmisrajoon (nt linnade väljasõitude, tootmis- ja laondustsoonid).

4.5 ASUSTUSSÜSTEEMI ARENGU JA ASUSTUSE RUUMIMUSTRI KUJUNEMISEGA SEOTUD MÕISTED

Kestlik ja kvaliteetne elukeskkond ning planeerimise põhimõtted

Asustussüsteemide uurimisel kasutatakse toimepiirkonna mõistet, mis viitab linnaregiooni asulate omavahelisele funktsionaalsele seotusele. Suurema keskuse ümber paiknevad asustusüksused on seotud keskuslinna või -asulaga, kus paiknevad töökohad, haridusasutused ning avalikud ja erateenused (Väikeasulate uuring, 2019)⁴⁹. Asustussüsteemi muutus on dünaamiline protsess, milles on erineva rahvaarvu ja funktsioonidega asulad ning mida kujundavad ränne ja mobiilsus. Rände tagajärjel tekivad suurema ja väiksema rahvaarvuga asulad ning regulaarse mobiilsuse tulemusena funktsionaalsed regioonid – keskused, kuhu teenused ja võimalused koonduvad ning tagamaad, millest teatud regulaarsusega pendeldatakse keskustesse, et neid teenuseid tarbida (Ahas jt, 2010)⁵⁰. Eeslinnastumise trendide tulemusena pendelränne kasvab.

Mõiste

Mõiste seletus ja diagramm

Kestlik ja kvaliteetne elukeskkond

(sustainable and high-quality living environment)

https://planeerimine.ee/tooriistakast/

Multifunktsionaalne, turvaline, võrdseid võimalusi pakkuv, kergesti ligipääsetav, kohanemisvõimeline/tulevikukindel, neutraalse või positiivse keskkonnamõjuga, sh kliima- ja elurikkuse eesmärke toetav, majandustegevuse jätkusuutlikku arengut soodustav, pärandit väärtustav, ressursse säästev ja esteetiliselt meeldiv ning tekitab inimestes kuuluvustunnet.

Planeerimise põhimõtted

(planning principles⁵¹)

Iga planeering peab vastama viiele põhimõttele:
1) elukeskkonna parendamise põhimõte;
2) avalikkuse kaasamise ja teavitamise põhimõte;
3) huvide tasakaalustamise ja lõimimise põhimõte;
4) teabe piisavuse põhimõte;
5) otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõte.

Territooriumi potentsiaal

(territorial potential)

Igal piirkonnal on konkreetne potentsiaal (või kapital), mis erineb teistest piirkondadest ja mille määravad mitmed tegurid, mis hõlmavad piirkonna geograafilist asukohta, suurust, tootmistegurite ja infrastruktuuridega varustatust, kliimat, loodusvarasid, elukvaliteeti ja keskkonda või majandust ja ka selliseid tegureid nagu traditsioonid, arusaamad, mitteametlikud reeglid ning nende kombinatsioone.
 

Kestlik kahanemine

(sustainable decline)

Ehitatud keskkonna kohandamine väheneva elanikkonnaga, mis eeldab elukeskkonna kvaliteedi säilitamist läbi tegevuste valdkonna ja tasandite ülese ruumilise koondamise eesmärgiga kujundada ruumilisest ebavõrdsusest mitmekesine elukeskkond.

Mõiste

Mõiste seletus ja diagramm

Asustussüsteem

(settlement system)

Asulad, mis oma funktsioonide järgi moodustavad hierarhia. Asustussüsteem on kujunenud väga paljude majanduslike, poliitiliste, sõjaliste, etnilis-kultuuriliste, demograafiliste jms protsesside mõjul. Asustussüsteem on liigendatud üldise asustussüsteemi hierarhia alusel: pealinna linnaregioon (sh Tallinn ja tagamaa), regioonikeskuste linnaregioonid (Tartu ja Pärnu ja nende tagamaad ning Ida-Virumaa linnad oma tagamaadega), maakonnakeskused ja nende tagamaad, perifeersed piirkonnad ehk ääremaad. Maakondlikus asustushierarhias eristatakse keskust, tagamaad ja ääremaad.

Maakonnakeskus

(county center)

Maakondliku tasandi keskus, mis toimib toimepiirkonna keskusena, kus töökohtade kontsentratsioon on keskmisest oluliselt suurem ja mis on peamine toimepiirkonna siseste igapäevaste liikumiste sihtkoht.

Asustuse arengu suunamine

(guiding settlement development)

Eelduste loomine ja tingimuste seadmine sellise asustussüsteemi ja asulate ruumilise struktuuri kujundamiseks, mille järgimisel asustuse areng soodustaks mitmekesise, kvaliteetse ja turvalise elukeskkonna, esteeti­lise miljöö ning olemasolevate väär­tuste säilimist, kuid ei tooks kaasa üle­määra­seid kulusid uue tehnilise ja sotsiaalse taristu rajamisel ja eksplua­tatsioonil ning põhjendamatut uutele aladele ehitamist.

Ruumimudel

(space model)

Tiheasumite üldplaneeringutes tarvilik kavandatava piirkonna ruumilist ilmet kajastav mudel, mis sätestab hoonestuse ja avaliku ruumi suhted, eri alade ehitusmahu, hoonestuse kõrguspiirangu, liikluskorralduse jm ning näeb ette tehno- ja teenindava taristu rajamise põhimõtted. Lihtsustatult piirkonna tulevase ruumilise väljanägemise kavand, mille alusel planeeringu ülesanded lahendatakse.

Tiheasustusala

(densely populated area)

Tiheasustusala planeeringulises mõistes on linnalise iseloomuga ala, mida iseloomus­tab kompaktne hoonestus, korrapärane tänavaruum, ühised tehnovõrgud ja funktsioonide mitmekesisus. Tihea­sustusala kujutab endast terviklikku elukeskkonda, kuhu koonduvad erinevad huvid ja tegevused ning kus maakasutus on seetõttu intensiivsem.

Maareformi seaduse tähenduses: alad, mis on määratud tiheasustusega aladeks kehtestatud planeeringuga (MaaRS § 7 lg 4) või maakonnaplaneeringuga, kui need ei ole kehtestatud üldplaneeringuga määratud (PlanS kuni 30.06.2015 § 7).

Hajaasustusala

(sparsely populated area)

Väljaspool linna ala, kus ehitised (hooned ja rajatised) paiknevad üksteisest kaugel või neid ei ole üldse.

Funktsionaalne regioon

(functional region)

Vastasmõjude kaudu omavahel seostatud kohtadest koosnev ja teatud geograafilisi, majanduslikke, kultuurilis-ajaloolisi või muid sarnasusi omav terviklik piirkond.

Teenuskeskus

(service centre)

Ühtsesse võrgustikku kuuluvad keskused, mida iseloomustab teenuste kättesaadavus kohapeal. Eristatakse neli hierarhia taset. Keskuste ja nende tasandite määratlemisel võetakse arvesse olemasolevat asustusstruktuuri, rahvastiku paiknemist, teenuste võrgustikku ja keskuste ajaloolis-kultuurilist tausta.

Mõiste

Mõiste seletus ja diagramm

Asula

(settlement)

Asustusüksus, millele on määratud lahkmejoon ja kohanimi ja mis ei ole linna kindlapiiriliste tunnustega osa.

Asum

(Neighbourhood)

Asustusüksus, mis on linna kindlapiiriliste tunnustega osa, mis rõhutab konkreetse linna piirkonna eripära ja toetab kogukondade identiteeti.

Küla

(village)

Hajaasustusega asula või üldjuhul vähem kui 300 alalise elanikuga tiheasustusega asula.

Alevik

(small borough)

Vähemalt 300 alalise elanikuga tiheasustusega asula.

Alev

(borough)

Vähemalt 1000 alalise elanikuga tiheasustusega asula.

Linn

(city)

Kompaktse hoonestusega asula, mida iseloomustab funktsionaalne mitmekesisus ja kus elab vähe põllumajandusest elatuvaid inimesi. Linnu jaotatakse ajaloo (vanad linnad, uued linnad), peamise funktsiooni (pealinn, sadamalinn, kuurortlinn) ja elanike arvu järgi (väikelinn, miljonilinn).

Pealinn

(capital city)

Pealinn on asula, kus lisaks muudele funktsioonidele asuvad ka riigi valitsusasutused ja teised kõrgema riigivõimu asutused.

Linna lähivöönd

Linnaline keskkond, kus 31% ja enam inimestest on linnaga tihedalt seotud. See on eriti iseloomulik suurtele linnadele, kus see võib ulatuda ca 20 km kaugusele linna piirist. Sellele vööndile on lähiminevikus olnud iseloomulik hoogne valglinnastumine.

Linna siirdevöönd

Linna lähivööndile järgnev ala, linnaga on seotud 16-30% inimestest.

Linna ääreline vöönd

Linna äärelised alad, mille elanikest on keskusega seotud 15% või vähem elanikest.

Väikelinn

Linnaline asustusüksus, kus elab kuni 10 000 elanikku.

Eeslinn

Väljaspool keskuslinna jääv ala millel on tihedad pendelrände alased sidemed keskuslinnaga.

Kesklinn

(city centre)

Linnakeskus tähistab linna sees asuvat piirkonda, mis on majandusliku, poliiti­lise ja kultuurilise tegevuse keskpunktiks, koondades endas näiteks suure­mad äri- ja büroohooned, jaemüügipinnad, valitsus­asutused ja erinevad kultuuri­mälestised.

Paljudes linnades on kesklinn linna vanim osa, millel on äratuntav ajalooline või arhi­tektuuriline identiteet.
Kesklinna iseloomustavad kõrge asustus­tihedus, hea ligipääsetavus, majan­dus­­­­­lik ning kultuuriline ja ajalooline tähtsus, kus võivad asuda vaatamis­väärsused, muuseumid, haldusasutused, teatrid ja muud kultuuriasutused ning olulised avaliku ruumi elemendid nagu avalikud väljakud, pargid ja jalakäijate alad, kuhu inimesed kogunevad vaba aja veetmiseks või ürituste korralda­miseks.

Keskuslinn

Toimepiirkonna keskus.

Linnaosa

(district)

Linnaosa on linna maa-alal ja koosseisus lahkmejoontega piiratud haja- või tihe­asustusega ala inimeste elukohti tähistav tiheda hoonestusega ning territoriaalselt piiritletud eluhoonete ja õuede rühm, mille eesmärk on kohaliku identiteedi hoidmine.

Mõiste

Mõiste seletus ja diagramm

Piirkond

(region)

Piirkond on asustus- või haldusüksustest koosnev kohaliku või regionaalse ulatusega funktsionaalsel või sarnasuslikul alusel piiritletud territoorium, mille täpsem ulatus sõltub piiritlemise aluseks olevatest konkreetsetest tunnustest (näiteks geograafilised, majanduslikud, kultuurilised vm tunnused). Samastub terminiga regioon, mida on kasutatud sagedamini suurema ja terviklikuma piirkonna kontekstis.

Toimepiirkond

(catchment area)

Toimepiirkond on keskus-tagamaa süsteem, millel on ühised funktsionaalsed seosed ja kus toimib aktiivne pendelränne elu- ja töökoha ning vaba aja teenuste vahel. Toimepiirkond koosneb selle keskusest (maakonnakeskusest) ja sellega funktsionaalselt seotud piirkondlikest, kohalikest ja lähikeskustest (teenus-keskustest) ning nende tagamaal asuvatest kantidest. Toimepiirkonna keskuseks on linn, võimalik jõuda tööle, kooli ja igapäevateenusteni 30 minutiga. Toimepiirkondi saab käsitleda kolmel tasandil: regionaalsed toimepiirkonnad (Tallinn, Tartu); maakonnatasandi toimepiirkonnad; maakonnatasandi tugi-toimepiirkonnad. Toimepiirkond jaguneb linna lähivööndiks (31% ja enam inimestest on keskuslinnaga seotud), siirdevööndiks (16-30% inimestest on keskuslinnaga seotud) ja äärealaks (15% või vähem inimestest on keskuslinnaga seotud).

Regionaalne toimepiirkond

(regional catchment area)

Suur majandusrajoon, mille mõjuvälja kuulu­vad väiksemad toimepiirkonnad ja mis on eri­lise, spetsiifilise tööjõu igapäevase või perioodilise liikumise ala (Tallinn, Tartu). Regio­naalne toimepiirkond ületab oma ulatuselt oluliselt kaugemale ühe maakonna piiridest.

Maakonnatasandi toimepiirkond

(county-level catchment area)

Funktsionaalne piirkond, kust on võimalik jõuda tööle, kooli, igapäevateenusteni poole tunniga. Toimepiirkond moodustub keskusest, mis on peamiseks töö- ja teenuste tarbimisega seotud pendelrände sihtkohaks vähemalt 3 ümberkaudsele omavalitsusele ning piirkonnast, mis on selle keskusega pendelrände kaudu kõige enam seotud.

Maakonnatasandi tugi-toimepiirkond

Maakonnatasandist väiksem funktsionaalne piirkond. Tugi-toimepiirkonna keskuseks on piirkondlik keskus, mille ülesanne on toetada maakondlikku toimepiirkonna keskust, kui see oma väiksuse või suurte vahemaade tõttu ei suuda üksi pakkuda kõigile maakonna elanikele maakondliku keskuse teenuseid. Need ei moodustu mitte kõigi vallakeskuste ümber, vaid selliste (kõrgema tasandi) keskuste ümber, mis on mitme omavalitsuse elanike igapäevaste liikumiste keskmeks.

Linnapiirkond

(urban area)

Valdavalt tiheasustusala, mis koosneb keskuslinnast või omavahel seotud linnadest ning nendega külgnevast funktsio­naalselt tihedalt seotud erineva suurusega tagamaast.  Eestis eristatakse Tallinna linnapiirkond (pealinnapiirkond)⁵², Tartu linnapiirkond⁵³, Pärnu linnapiirkond⁵⁴ ja Ida-Viru maakonna linnapiirkond⁵⁵.

Linnalise asustuse ala

Hoonete vaheline kaugus ei ole suurem kui 200 meetrit ja seal elab vähemalt 200 inimest (Statistikaameti metoodika alusel määratud tiheasustusega paikkond). Asustus­­­tihedus on vähemalt 500 in/km² (tiheasumi määratluse alampiir vastavalt juhendile). Mitmekülgne maakasutus ja taris­tud (elamu, äri- ja tootmis­maad, puhke­alad, välja arendatud tehniline taristu, tee­nuste ja töökohtade olemas­olu). Arengu­pers­pektiivi toetavad asukohategurid (maantee­koridorid, rongiühenduste lähedus).

Valglinnastumine

(urban sprawl)

Linnaarengu planeerimata, kontrollimata ja koordineerimata levik linna servaga külgne­vatele aladele, kus maakasutus ei ole funktsio­naalselt seotud ümbritseva maakasutuse mustriga ja mis väljendub madala tihedusega, ribakujulise, hajutatud ja isoleeritud asustuse levikus ning toimib kogukondade autokasutuse suures sõltuvuses.

Maapiirkond

(rural area)

Maa-ala väljaspool linnalise asustuse alasid kus maakasutuses on põllumajandusel ja loodusaladel oluline osa. Valdavalt hajusa asustus­mustriga ala, kusjuures üldises hajusas mustris esineb väiksemaid kom­paktse iseloomuga asustuse koondumis­kohti (nt tihedamad külakeskused, endised ühismajandite keskused, aiandusühistute alad, tiheasumitest eemale jäävad uus­arendused). Maapiirkond on hõredalt asustatud ala, kus puudub oluline suurlinn ja mille iseloom on maaline.

Tiheasustusega paikkond

Tihehoonestusega ala, kus hoonete vahe­line kaugus ei ole suurem kui 200 meetrit ja kus elab ühtekokku vähemalt 200 inimest.

Tiheasum

Ruumiliselt kompaktse asustusega tervik­likud üksused, mille piiritlemisel lähtutakse maastikulisest, funktsionaalsest ning kogu­kondlikust loogikast. Linnalise asustusega ala võib sisaldad ühte või mitut tiheasumit. Tiheasum võib hõlmata nii äri, elamu- kui tootmisalasid, samuti puhkealasid jt teisi kvaliteetse elukeskkonna jaoks vajalikke funktsioone. Tiheasumid võivad olla tüübilt erinevad, nt elamu-, keskus-, tööstusalad vm. Tiheasumi ruumiline struktuur täpsus­tatakse asjakohastel juhtumitel üld­planeeringu koostamise käigus, kasutades ruumimudelit. Reeglina määratakse tihe­asum üldplaneeringuga detail­planeeringu koostamise kohustusega alaks.

Mõiste

Mõiste seletus ja diagramm

Keskus

Linnaline asula, mis on peamiseks pendel­rände sihtkohaks vähemalt kolmele kandile.

Keskuste hierarhia

Hierarhia lähtub põhimõttest, et madalama tasandi keskustest kõrgemale liikudes lisan­dub teenuseid, mida on antud tasandil olu­line pakkuda. Iga kõrgema astme keskus pakub ühtlasi ka madalama astme keskusele omaseid teenuseid.

Keskuste võrgustik

Moodustub erineva taseme keskustest, mille määramisel on lähtutud töökohtade ja erinevate teenuste paiknemisest, samuti toimepiirkondadest – arvestatud on funktsio­naalsete seostega, millised keskused-tagamaad koos toimivad.

Maakondlik keskus

Mittelinnaline asustusüksus, mis on peamine tõmbekeskus vähemalt ühele ümbritsevale kandile.

Piirkondlik keskus

Keskus, mis teenindab väiksemat rahvas­tikku kui maakondlik keskus ning pakub väikse­mat hulka teenuseid ja töökohti. Piir­kond­likku keskust eristab madalama tasandi kohalikust keskusest see, et paku­takse erinevaid kvaliteet­teenuseid. RAKE uuringus väljapakutud kriteeriumide alusel alates 4500 elanikust. Piirkondlik keskus on piirkonnas oluline teenuste ja töökohtade koondumise koht.

Kohalik keskus

Keskus, mis pakub kodukoha lähedal esmavajalikke teenuseid. Need on keskused, mis võivad, kuid ei pruugi olla ka oluliseks kohaliku tasandi töökohtade pakkujaks/pakkujateks. RAKE uuringus väljapakutud kriteeriumist alates 1500 elanikust. Keskuses on soovitavalt kättesaadavad teenused, mis rahuldavad elanike põhivajadused.

Lähikeskus

Keskus, mis pakub kohaliku keskusega võrreldes suhteliselt väiksemat hulka teenu­seid, kuid mille roll on oluline üksikute kodulähedaste teenuste pakkumisel. RAKE uuringus väljapakutud kriteeriumide alusel alates 500 elanikust. Lähikeskus aitab parandada teenuste kättesaadavust suure­matest keskustest eemal paiknevates piirkondades.

Eeslinnaline keskus

Keskuslinnaga tihedalt seotud kompaktne asula, mida iseloomustab teatava hulgaga funktsioonide ruumiline koondumine valglinnastumise mõjul.

Kaksikkeskus

Lähestikku paiknevad, funktsionaalselt omavahel seotud ja koos toimivad keskused, kus vastava taseme teenused tagatakse kahe keskuse koostöös. Näiteks Türi-Paide; Põltsamaa-Jõgeva; Jõhvi-Kohtla-Järve.

Väikeasula

Asulad, mis ei ole maakonnaplaneeringutes määratud maakondlikeks või piirkondlikeks keskusteks.

Kant

(paikkond)

Asustussüsteemi alama astme funktsio­naalselt terviklik või ühtne koostisosa, mille moodustab asustusüksus, selle osa või asustusüksuste grupp. Kantideks jagamisel võetakse arvesse looduslikke piire, vahe­maid, ajaloolisi ja kultuurilisi seoseid, piirkond­likku identiteeti ja erinevaid ajaloolisi halduspiire. Lisaks eristatakse kandi tüüpidele iseloomulikke demo­graafilisi, majanduslikke jms tunnuseid. Eristatakse linna lähiümbruse kandid, linnalähedased keskuskandid, linna­lähedased kandid, maalised keskuskandid, maalised kandid ja ääremaa kandid.

4.6 ASUSTUSE SISESE RUUMIMUSTRIGA SEOTUD MÕISTED

Mõiste

Mõiste seletus ja diagramm

Hoone

(building)

Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis.

Krunt

(plot)

Krunt on detailplaneeringuga määratud ala, millele on antud ehitusõigus (Planeerimis­seadus par. 6 p. 8,5 ja 7). Detailplaneeringu kohustus on planeeringuala kruntideks jaota­mine. Ehitusõigusega võib määrata ka ehitiste puudumise. Krunt on planeerimise protsessis alati detailplaneeringuline mõiste.

Kataster

(Cadaster)

Katastriüksus on maakatastris iseseisva üksusena registreeritud maatükk või avalik veekogu (Maakatastriseadus). Katastri­andmed on aluseks ruumiandmeid sisalda­vate infosüsteemide loomisel ja arendamisel. Maakatastri eesmärk on registreerida kinnisasja piir jms.

Kinnistu

(Parcel)

Kinnistu on kinnistusraamatusse iseseisva üksusena kantud kinnisasi (maatükk). Kinnistus­raamatut peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta (Asja­õigusseadus par. 51 lg 1). Registreerib omandi ja sellele rakenduvad piirangud. Siia alla liigituvad ka hoonestusõigus, korteri­omand ja korterihoonestusõigus. Kinnistu ja kinnisasi on oluline omandiõiguse vaatest.

Kinnisasja piir külgnevate maatükkide vahel määratakse maakatastri andmete ja piiri­märkidega seaduses ettenähtud korras (Asjaõigusseadus par. 128). Kinnistu on laiem mõiste kui kinnisasi.

Planeeringute kontekstis on õigem rääkida kinnisasjast. See on katastriüksus/maatükk, mis on kantud kinnistusraamatusse. Üks kinnistu võib sisaldada mitut katastriüksust.

Hoone suletud brutopind

(GFA – Gross floor area)

1. Korruse suletud brutopind on mõtteline horisontaalne tasapind, mis asub korrust ümbritsevate välispiirete välispinna viimis­tlusest, või kui piirdes on ava või kujunduslik element, siis välispiirdeid ühenda­vast mõttelisest joonest, seespool.
2. Suletud brutopinna sisse ei arvestata rõdu, lodža, terrassi, estakaadi, välistrepi ja muu taolise pinda.
3. Kui hoones on mitut korrust osaliselt või täielikult läbiv ruum või ruumi osa ehk aatrium, arvatakse selle pind ühekordselt selle korruse suletud brutopinna hulka, millega samas tasapinnas paikneb ruum või ruumi osa põrand.
4. Kui hoones on mitut korrust ühendav liftišaht või ava lifti jaoks, arvatakse selle pind suletud brutopinna sisse kõigil lifti liikumisteele jäävatel korrustel.
5. Hoone suletud brutopind on kõigi korruste suletud brutopindade summa.

Hoone suletud netopind

(UFA – Usable Floor Area + CUA – common use area)

1. Korruse suletud netopind ehk kasulik pind on korruse suletud brutopind, millest on maha arvatud korruse välistarindite alune pind, sise­tarindite alune pind ja mittekandvate tarindite alune pind.
2. Hoone suletud netopind on kõigi korruste suletud netopindade summa.
3. Kui ruumis on alla 1,6 meetri kõrguseid osasid, näiteks kaldpindade puhul, võetakse suletud netopinna leidmisel arvesse vaid ruumi­­osad, kus ruumi kõrgus on vähemalt 1,6 meetrit.

Ehitisealune pind

(footprint)

Ehitisealune pind (hoone jalajälg) on hoone maapealse ja maa-aluse osa projektsioon maapinnal, sh võttes arvesse rõdu, keldrit ja lodžat ning püsivat ja üle 2 m² suurust vari­katust. Ehitisealuse pinna hulka ei kuulu nt vihmaveesüsteem, kaldtee, trepp, päikese­kaitsevarjestus, tehnosüsteem või tehnoseade, alla 1 m kõrgune terrass ega kuni 1 m laiune katuseräästas.

Hoonestustihedus

(GSI – Ground Space Index)

GSI – Ground Space Index = Building Footprint / Planning Area

Hoonestustihedus näitab hoonestatud ala ja avatud ala suhet.

Mida madalam on koefitsient, seda rohkem on ehitusest vaba ala.

Hoonestustiheduse märkimisel võib anda täpsusastme kuni kahe komakoha ulatuses.

Krundi täisehituse protsent

(GCR – Ground Coverage Ratio)

GCR – Ground Coverage Ratio = Building Footprint / Plot Area

Krundi täisehituse protsent on hoonestuse ehitisealuse pinna suhe krundi pindalasse ja korrutatud 100-ga.

Suhet esitatakse protsendina.

Maa kasutuse intensiivsus

(FAR – Floor Area Ratio)

FAR Floor Area Ratio = GFA / Cadaster
Kasutatakse ka mõistet:
Põrandapinna indeks (FSI – Floor Space Index)
FSI – Floor Space Index = GFA / Planning Area

Pindala suhtarv (FAR) on hoone suletud brutopindala ja käsitletava maa-ala (krunt, kataster, kvartal, piirkond jm) pindala, millele hoone on ehitatud või planeeritud, suhe.

Mida kõrgem on koefitsient, seda rohkem on krundil hooneid ja planeeritud põrandapinda.
Maa kasutuse intensiivsust esitletakse koefitsiendina ning põrandapinna indeksit protsendina.

Maa kasutuse intensiivsust saab määrata nii katastriüksusele kui planeeringualale.

Korrus

(level)

Korruste arv tuletatakse krundi intensiivsuse (FSI) ja hoonestustiheduse (GSI) koefitsientide suhte kaudu.
Korrus on hoones asuv horisontaalne tasapind, millel viibides on võimalik hoonet kasutamise otstarbe kohaselt kasutada. Kui nimetatud tasapindade kõrguste vahe on vähem kui 1,5 meetrit, loetakse need tasa­pinnad üheks korruseks. Hoone korruse­lisuse kirjeldamisel esitatakse maapealsete ja maa-aluste korruste arv eraldi.

Hoone kõrgus

Ehitise kõrgus on ehitise suurim vertikaalne mõõde ehitist vahetult ümbritsevast maapinnast või katendist ehitise kõrgeima tarindi kõrgeima punktini, võtmata arvesse kohalikke väiksemaid süvendeid ja kõrgendusi. Maapinna kalde puhul arvestatakse ehitise kõrgust ehitist vahetult ümbritseva maapinna minimaalse ja maksimaalse kõrguse aritmeetilisest keskmisest.

Ühenduste tihedus

(Network density – N)

Ühenduste tihedus (Network density – N) kaudu on võimalik määrata võrgustiku kontsentratsiooni mingis piirkonnas.

Mida suurem on koefitsiendi suurus, seda tihedam on võrgustiku silm ja vastupidi.

Võrgustiku tihedus on võrgustiku elementide pikkuse suhe piirkonna pindala kohta (m/m²).
Koefitsient arvutatakse kogu sisevõrgu ja piirkonna piiritlemiseks kasutatava võrgu poole pikkuse summana, mis on jagatud piirkonna pindalaga
Ühenduste tiheduse näitaja (N) ühikuks on m/m², mis näitab ühenduste pikkuse suhet piirkonna pindala kohta.

Rahvastiku tihedus

(Population Density)

Rahvastiku tihedus ehk asustustihedus näitab teatud suurusega alal elavate inimeste arvu.
See on üks olulistest tiheduse mõõtmise näitajatest, mis ei võta aga arvesse elamispinna suurust inimese kohta.

Rahvastikutihedus ehk asustustihedus on mingi maa-ala elanike arvu jagatis selle pindalaga (in/km²).

Rahvastikutihedus näitab, mitu inimest elab keskmiselt antud territooriumi ühe pindalaühiku (näit: ruutkilomeetri) kohta.

Eluasemete tihedus

(DU – Dwelling Unit)

Arvestatakse elamuühikute (eramud, korter ridaelamus ja kortermajas) kogust teatud alal.
Mõõtühikuna kasutatakse valdavalt elamuühikute arvu suhet hektari kohta.

Eluruum

Eluruum on alaliseks elamiseks ettenähtud ruum või ruumikogum. Eluruumid jagunevad elamuteks ja korteriteks.

Eluruumi keskmine tubade arv

Eluruumi tubade keskmine arv ühe inimese kohta mingil maa-alal.

Eluruumi keskmine pind

Keskmine eluruumi suletud netopind inimese kohta nimetatud ajahetkel.

Mõiste

Mõiste seletus ja diagramm

Linnakvartal

(Cityblock)

Linnakvartal on (avalike) tänavate või teedega piiritletud ala, kuhu koonduvad hooned ja muud rajatised. Tüüpiliselt on kvartalid kas perimetraalse-, punkt-, lineaar­hoonestusega kui ka vabaplaneeringulised.

Kvartal koosneb krundist või kruntidest.
Kvartal on piiratud kruntidega, mille siht­otstarve on enamasti transpordimaa või üldkasutatav maa.
Kvartali kuju on suures osas defineeritud teede võrgustikuga, mis on kas dominantselt ortogonaalne või orgaaniline.

Kvartalit võivad läbida väiksemad või suuremad teed, milleks on kas kõnniteed või selgelt väiksemad teed/tänavad.

Kvartali perimeeter peaks olema sama või sarnase toimeloogikaga tänav.

Avatud kvartalid

(open block)

Avatud kvartaliks võib nimetada vabaplaneeringulist ala, mis ei moodusta mikrorajooni.

Enamasti on tegu alaga, mille puhul ei ole võimalik hoonestust piiritleda teedega/tänavatega.

Superkvartal

(superblock)

Suuremahuline muutus linnaruumi korralduses, mille eesmärk on vähendada autost sõltuvust ning luua jalakäijasõbralikud ja iseseisvad ning -toimivad piirkonnad.
 
Superkvartal on mitme tavapärase suurusega linnakvartali suurune ala, mida piiravad arteriaalsed teed.

Superkvartali sees on kohalik sisemine tänavate võrk, mis on mõeldud ainult kohalike vajaduste rahuldamiseks.

Mikrorajoon

(Micro District, Micro Region)

Mikrorajoon on üks kvartali alaliik, mis tekkis seoses modernistlike vabaplaneeringuliste linnaehituse kavadega. See on ruumiline jaotus, mille peamine eesmärk on tagada selle ala sees teenuste ligipääs jalutuskäigu kaugusel.

Naabruskond

(Neighborhood)

Naabruskonna all mõistetakse tunnetuslikku, oma iseloomu ja identiteediga piirkonda, kus inimesed elavad lähestikku, kasutavad samu avaliku ruumi elemente ja kohtasid (pargid, tänavad, platsid jm) ning piirkonnas paiknevaid teenuseid (pood, kohvik jm).

Tihti viitab naabruskond ka kogukonnatundele, kohalikele suhetele ja sotsiaalsele sidususele.

Naabruskond on seega nii füüsiline kontekst, kui ka selles eksisteerivad sotsiaalse ruumi võimalused.

Mõiste

Mõiste seletus ja diagramm

Tüüp

(type)

Tüüp viitab ehitise, ruumi või struktuuri konkreetsele kategooriale või klassifikatsioonile, mis võib põhineda kasutusotstarvel, ruumilisel paigutusel või ehituslikul lahendusel.
Tüübi all mõistetakse konkreetset liiki.

Tüpoloogia

(typology)

Tüpoloogia on erinevate tüüpide uurimine või klassifitseerimine ühiste omaduste või mustrite alusel, võttes arvesse ajaloolisi, kultuurilisi või funktsionaalseid seoseid.
 
Tüpoloogia uurib, kuidas erinevad tüübid on arenenud või kuidas nende vormid on omavahel seotud erinevates kultuurilistes või ajaloolistes kontekstides.

Morfoloogia

(morphology)

Morfoloogia on hoonete või ruumide füüsilise vormi ja ruumilise korralduse uurimine, keskendudes kujule, struktuurile ja paigutusele, uurides nende

kujunemist ja transformatsiooni ajas ja konkreetses kontekstis.

Tüpomorfoloogia

(typomorphology)

Tüpomorfoloogia on tüpoloogia ja morfoloogia kombineeritud uurimine, mis käsitleb ehitiste tüüpide ja nende füüsiliste vormide või ruumilise struktuuri vahelisi seoseid.
Tüpomorfoloogia on lähenemisviis, mis seob tüüpide liigitamise nende füüsilise vormi ja struktuuri mõistmisega.

Asustustüüp

Asustustüüp on tüpomorfoloogilise analüüsi tulemusena tuvastatav asustuse kategooria, mis jagab ühiseid vormilisi, funktsionaalseid ja ruumilisi tunnuseid

Linnamuster

(Urban Pattern)

Linnamuster viitab linna elementide üldisele korraldusele või paigutusele – kuidas tänavad, kvartalid, hooned ja avatud ruumid on organiseeritud ja ühendatud.

See on sisuliselt linna „skelett“, mis määrab liikumisvoolu, maakasutuse ja linna eri osade vahelise ruumilise suhte.

Linnamustrid võivad olla ruudustikul põhinev (grid), radiaalne, orgaaniline jm.

Linnakude

(Urban Fabric)

Linnakude viitab ehitatud keskkonna füüsilisele struktuurile, materiaalsele kvaliteedile ja tekstuurile – nn. linna „kangale“, tehes seda ruumi täpsemas skaalas.

See keskendub hoonete, tänavate ja avalike ruumide kavandamisele ja ehitamisele ning sellele, kuidas linnaruumi üksikelemendid omavahel suhestudes loovad koherentse ja tervikliku keskkonna.

Linnakude on kõigi füüsiliste ruumitihedust kirjeldavate elementide (maa kasutuse intensiivsus (FAR), hoonestustihedus (GSI), tänavavõrgustiku tihedus (N), aga ka hoonestamata ala suurus (OSR), hoonete kõrgus (L) ja tänavate laius) kombinatsioon.

Sisuliselt on linnakude seotud keskkonna kvaliteedi ja selle detailidega: milline on linnas liikumise kogemus, visuaalsed ja sensoorsed komponendid ning see, kuidas üksikelemendid omavahel sobituvad

Mõiste

Mõiste seletus ja diagramm

Hajaküla

näiteks: Neeme küla (Maajaam)

Hajaküla on külatüüp, kus taluõued paiknevad maastikul hajusalt ja nende vahel laiuvad põllud, metsad ja karjamaad.

Sumbküla

näiteks: Kumma

Sumbküla on külatüüp, kus taluõued paiknevad suhteliselt vaba vormiga kobaras koos.

Ridaküla

näiteks: Ridaküla

Ridaküla on ühel pool teed tihedas reas asetsevate õuedega küla. Taluõued paiknevad ridakülas külgepidi koos, ehk ühe taluõue aia tagant hakkab teise talu õu.

Ahelküla

näiteks: Hara

Ahelküla on külatüüp, kus taluõued paiknevad ühel pool külateed, moodustades talude vahele suuremad vahed põllulappide ja karjamaadega kui ridakülas.

Tänavküla

näiteks: Kasepää

Tänavküla on külatüüp, mille puhul taluõued paiknevad järjest mõlemal pool külatänavat.

Haguküla

näiteks: Kääni

Haguküla on ajalooline külatüüp, mida iseloomustab peateelt iga õue juurde minev väike harutee. Hagukülaga sarnane on ahelküla.

Kaluriküla

näiteks: Liu

Külatüüp, mida iseloomustab elumajade paiknemine piki rannikut, kus merepoolsesse külge jäävad enamasti paadisadamad ja võrkaiad, ning vastaspoolde külatee ja aiamaad.

Ajalooline linnasüda

näiteks: Tallinna vanalinn

Ajalooline linnasüda on linna vanim osa, kus on säilinud ajaloolised hooned, tänavavõrk, väljakud ja muud ruumistruktuurid, mis peegeldavad linna ajaloolist kujunemist ja arengut. See on sageli kultuuriliselt ja arhitektuuriliselt väärtuslik ala, mis on oluline nii linna identiteedi kui ka kogukondliku mälu seisukohalt.

Kesklinlik hoonestus

näiteks: Tallinna kesklinn

Kesklinn või linna keskus paikneb strateegiliselt olulises kohas üldises linna­mustris, et olla linna sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise tegevuse keskpunkt /tuum. See asub sageli ajalooliste vaatamisväärsuste või transpordisõlmede lähedal, mis peegeldab selle ala tähtsust linna südamena.

Kesklinna lahutamatuks osaks on ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrgustik, mis omakorda liitub platside/väljakutega.

Kesklinn on kujundatud sajandite jooksul toimunud ajaloolise arengu tulemusena, kus on ruumiliselt põimunud erinevad ajaloo­kihis­tused. Ruumiliselt moodustavad kesk­linnad enamasti tihedalt hoonestatud kvarta­lid, millel on tavaliselt tänavaruumi ja hoovi­­ala eraldav tihe perimeeter.

Kesklinnade alumine korrus on jalakäija­sõbralik ja täis kauplusi, kohvikuid ja teisi avalikku ruumi toetavaid programme, mis soodustavad elava, tänavale orienteeritud keskkonda, toetades seeläbi sotsiaalset suhtlust.
Kesklinnad on enamasti segakasutusega alad, kus kaubandus-, büroo- ja elamu­piirkonnad on omavahel põimunud, luues seeläbi 24-tunnise aktiivse linnaruumi.

Peatänava hoonestus

näiteks: Haapsalu

Peatänav paikneb tavaliselt linna keskel ajalooliselt linna läbinud kaubateel või on kekslinna tänavavõrgu osa, mis enamasti ühendab kesklinna piiriala linna peaplatsiga. Ruumiliselt on tegemist tihedalt hoonestatud tänava perimeetriga, kus hooned külgnevad teineteisega või on tegemist teineteise kõrval seisvate eraldi hoonete reaga, mille vahel võib olla ka aia elemendid, moodustades ikkagi tiheda tänava perimeetri. Peatänava alumine korrus on jalakäijasõbralik ja täis kauplusi, kohvikuid ja teisi avalikku ruumi toetavaid programme, mis soodustavad elava, tänavale orienteeritud keskkonda, toetades seeläbi sotsiaalset suhtlust.

Väikekortermajade hoonestus

näiteks: Pelgulinn

Väikeelamutega hoonestus on linnades tekkinud enamasti 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel seoses tööstuse arengu ning sellega seotud linnastumise protsessiga, kus kesklinna ümber on tekkinud uusasumid, mis on enamasti puitkonstruktsiooniga 2–4 kordsed ühe keskse trepikoja ja soklikorrusega või keskse koridoriga nn. barakktüüpi keldrita kortermajad. Esineb kahte tüüpi hoonestumustrit: 1) eraldiseisvad hooned paiknevad tänava ääres, moodustades tiheda frondi koos hoonete vaheliste aedadega; 2) hooned paiknevad eraldiseisvalt ja tänava suhtes tagasiastega, moodustades krundil nii eesaia kui ka tagaaia. Valdavalt on lisaks tänava frondis paiknevatele hoonetele krundi tagahoovis veel teine hoone ehk nn. hoovimaja. Keskse trepikojaga hoonetüüpidel on kas soklikorrusel või esimesel korrusel tihti äripinnad. Enamasti on hoonete juures paiknevad ärid tänavate ristumiskohtadel hoonete nurkades.

Aedlinn

(Garden City)

näiteks: Nõmme

Aedlinn on 20. sajandi alguses välja arenenud madaltihe ja suhteliselt hõre asustuse tüpoloogia, mis oli vastureaktsioon linnade urbaniseerumisprotsessile ja tihenevale kesklinnale. Aedlinlik linnamuster koosneb enamasti eramutest ja ridaelamutest või eraldiseisvatest hõredalt paiknevatest kortermajadest. Aedlinna satelliidid paiknevad linnade äärealadel keset rohelust ning on seotud omavahel ja linnakeskusega teede- ja raudteevõrgustikuga.

Uus-klassistlik hoonestus

näiteks: Kohtla-Järve

Arhitektuuristiil, mis võeti Eestis kasutusele vahetult peale Teist Maailmasõda ning kus kasutati klassitsistliku arhitektuuri kompositsiooni, vorme ja elemente. Kõige ilmekamalt avalduvad uusklassitsistliku linnaehituse põhimõtted suurtes ansamblites, kus kvartalid on kujundatud klassitsistliku ideaallinna põhimõttel regulaarsetena ja hierarhilistena: suuremate tänavate ääres on kolme- kuni neljakorruselised rohkem dekoreeritud majad, kõrvaltänavate ääres kahekorruselised tagasihoidlikuma kujundusega hooned, kvartali nurki on rõhutatud kõrgemate aktsentidega. Majad paiknevad tänava perimeetril, nende vahele tänavajoonele on ehitatud sageli kivipostidel metallaiad. Kvartali sees on vahepiireteta pargitaoline ühisala, mis vastandus sõjaeelsetele erakruntidele ja sümboliseeris uut kollektiivset elulaadi. Piirkonda on planeeritud lasteaiad, koolimajad, polikliinik ja kultuurikeskus. Ansambli elementideks on tavaliselt ka ristkülikukujuline peaväljak ja/või tsentraalne alleega peatänav.

Modernistlik vabaplaneeringuga hoonestus

näiteks: Mustamäe mikrorajoon

Vabaplaneeringuliste alade näol on tegemist valdavalt kuni viie- või üheksakorruseliste korterelamutega hoonestusaladega, mis põhiosas on kujunenud ajavahemikus 1960-ndate aastate lõpust kuni 1980-ndate teise pooleni. Vabaplaneeringulise linnaplaneerimise peamine erinevus oli loobumine rangest tänavaäärse hoonestusega kvartalite süsteemist, lähtudes hoonete paigutamisel pigem heast hoonete vahelisest avarast ja õhuküllasest ruumist, päikesevalguse kättesaadavusest korterites, läbiva mootorsõidukiliikluse eraldamisest ning haljastatud alade tekitamisest/säilitamisest hoonete vahel, suurendades hoonete korruselisust, ent vähendades samal ajal hoonealust pinda — jättes seeläbi elamisühiku kohta enam looduslikku pinda.

Lapitekihoonestus

(collage city)

näiteks: Rakvere

Viitab lähenemisviisile linnaplaneerimises, mis aktsepteerib linna pigem killustatud, mitmekesise ja keerulise struktuurina, peegeldades erinevaid ajaloolisi kihistusi, stiile ja mõjusid ning lükates tagasi arusaama linnast, kui ühtsest, sidusast ja “totaalselt” terviklikust ruumist. Ajalooliste katkestuste tulemusel põimuvad, kattuvad või külgnevad erinevatel perioodidel teineteisele enamasti vastanduvad linnamustrid.

administratiivhooneKolhoosi- ja sovhoosikeskused

näiteks: Kobela

Nõukogude perioodil põllumajandusüksuse (sovhoos ja kolhoos) keskuse juurde planeeritud asustusüksus, mis enamasti koosneb 2- kuni 5-korruselistest vabaplaneeringule omastest hoonetest, kuhu võib olla segatud ka era- ja ridamajasid. Keskuse lahutamatu osa on erinevate teenustega seotud hooned k.a. keskuse administratiivhoone või -kompleks.

Karjalaudaküla

näiteks: Lokuti

Nõukogude perioodil põllumajandushoonete lähedusse planeeritud asustusüksus, mis enamasti koosneb 2- kuni 5-korruselistest vabaplaneeringule omastest hoonetest, kus aegajalt võib leida ka era- ja ridamajasid. Tavaliselt ei ole nendes asumites teenustega seotud hooneid.

Suvila- ja aiandusooperatiivid

(summer cottage and garden house cooperatives)

näiteks: Aespa

Enamasti nõukogude perioodil välja kujunenud hooajalise kasutusega suvitusalad, kus eristatakse peamiselt kahte tüüpi: aianduskoperatiivid, kus kinnistud koos hoone ja selle juurde kuuluva aiandusalaga oli aedadega eraldatud, ja suvilakoperatiivid, mille hoonete ümber olevad piirid ei olnud looduses markeeritud. Enamasti on hooajalise kasutusega hooned peale 90-ndatel toimunud privatiseerimisprotsessi transformeerunud aastaringse kasutusega eramuteks.

Põllulapiarendused

(exurb, exurban area)

näiteks: Saustinõmme

Asustuse areng, mis toimub väljaspool traditsioonilise linnalähedase valglinnastumise piire. Tegemist on enamasti metsa- või põllumassiivi sees oleva väiksema eraldiseisva, peamiselt eramajadest ja/või ridamajadest koosneva asustusega.

Eeslinna hoonestus

(suburbia)

näiteks: Peetri

Eeslinnastumise ehk suburbanisatsiooni protsessi tulemusel tekkinud hajus asum, kus rahvastik ning majandustegevus kandub keskuslinnast kaugemale, selle tagamaale või eeslinnadesse, kuid seosed linnaga on säilinud ja vältimatud. Suburbia mõiste on seotud elamurajoonide või eeslinnadega, mis asuvad linna äärealadel ja mida iseloomustab tavaliselt väiksem asustustihedus võrreldes linnakeskustega. Eeslinnades on sageli rohkem ühepereelamuid, mille lahutamatuks osaks on suuremad hoovialad. Ajalooliselt on äärelinna piirkondi seostatud rohkem autost sõltuva eluviisiga, mille elanikud pendeldavad äärelinna ja linna keskuse, kodu ja töökoha ning erinevate teenuste vahel. Eeslinnad muutusid laialdasemaks 20. sajandi keskel, eriti pärast Teist maailmasõda, kui autoomanike arvu suurenemine, taskukohane eluase ja infrastruktuuri areng tegid inimestele lihtsamaks elamise linnakeskustest kaugemal. Eeslinnasid on kritiseeritud, kuna see aitab kaasa valglinnastumisele, liiklusummikutele, keskkonnaseisundi halvenemisele ja sotsiaalsele isolatsioonile.

Ringteeäärne asustus

(ring road settlement)

näiteks: Jüri

Ringtee on linna ümbritsev maantee, mille eesmärk on suunata liiklus ümber linna, mitte läbi selle. Ringtee aitab vähendada ummikuid, parandada liiklusvoogu ning hõlbustada kaupade ja inimeste tõhusamat liikumist, eriti kaug- või transiitliikluse puhul. Ringtee äärde koondub tavaliselt erinevad tööstus- ja laohooned, millega kaasneb ka äärelinlik asustus. Aegajalt on need vastandlikud ruumitüpoloogiad põimunud, luues nn. äärelinliku segakasutusega ruumitüpoloogia.

Tööstusmaastikud

(industrial landscapes)

näiteks: Hiiu

Tegemist on tööstuslikust tegevusest mõjutatud maastikuga, mis võib olla kasutuses, osaliselt kasutuses või hüljatud.

Linnak

(camp, campus)

näiteks: TTÜ kampus

Linnak on ühe kindla otstarbega ehitiste kogum (haiglalinnak, sõjaväelinnak, ülikoolilinnak jm.).

Ostukeskus

(shopping mall)

näiteks: Lasnamäe keskus

Kaubanduskeskus on suur jaemüügipind, mis on mõeldud erinevate kaupluste, meelelahutusvõimaluste ja teenuste pakkumiseks ning paikneb ümbritsevast keskkonnast isoleeritud ruumis. Kaubanduskeskused sisaldavad tavaliselt ankurkauplusi (suuremad kaubamajad või jaemüügiketid) koos väiksemate poodide, toitlustuskohtade, tualettruumide, parkla ja puhkealadega. Kaubanduskeskused paiknevad enamasti linna äärealadel ning on seotud suuremate infrastruktuuridega (maanteed, raudteed jm), mis tagab neile parema ligipääsu. Kaubanduskeskused võivad paikneda ka kesklinnas.

4.7 NÄITED RUUMILISE ANALÜÜSI TÜPOLOOGIATE KASUTAMISEST VÄLISRIIKIDEST

Eurostat linnastumise tüpoloogia

Euroopa tasemel on Eurostat poolt on koostatud juhis „Territorial typologies manual“⁶⁰, mis pakub erinevate territoriaalsete tüpoloogiate jaoks ühtset alust (vaata ka Glossary: Degree of urbanisation⁶¹). Asukohast lähtuvalt antakse struktuur andmete kogumiseks, töötlemiseks ja analüüsiks eesmärgiga selgitada territoriaalseid mustreid. Territooriumite iseloomusta­miseks kasutatakse klastril põhinevaid ruudustikke, kohalikke haldusüksuseid (näiteks LAU) ja statistiliste territoriaalüksuste klassifikaatoril (NUTS) põhinevat territooriumi jaotamist erinevaks hierarhiliseks tasemeks (joonis 4.1.1).

 OECD linnastumise tüpoloogia

OECD juhendis „Applying the Degree of Urbanisation: A methodological Manual to define Cities, towns and rural areas for international comparisons“⁶² pakutakse välja ühtlustatud metoodika rahvusvaheliste statistiliste võrdluste ja klassifitseerimise hõlbustamiseks riigi territooriumil linna ja maa lõikes. Linnastumise klassifikatsiooni aste määrab linnad, linnalised ja pooltihedad alad ning maapiirkonnad. Seda klassifikatsiooni esimest taset saab täiendada üksikasjalikumate mõistetega, näiteks: suurlinnad, eeslinnad, pendelrände tsoonid jms. Samuti on töös toodud indikaatorid säästva arengu eesmärgistamiseks linnastumise astme järgi.

Erinevad riigid kasutavad linna- ja maapiirkondade määratlemiseks erinevaid kriteeriume, mis kajastavad nende erinevaid vaatenurki linna- ja maapiirkonna iseloomustamisel ja riiklike poliitikate eesmärkide seadmisel. Sellegipoolest on riikliku määratluse kõrval asjakohane omada ka rahvusvahelisi võrdlusi linna- ja maapiirkondade lõikes statistiliste näitajate alusel. Töös avatakse võimalused selliste võrdlusandmete kogumiseks ühtsel metodoloogilisel alusel, kasutades linnastumise klassifikatsiooni astmeid (joonis 4.1.2).

Juhendis antakse ka soovitused funktsionaalse linnapiirkonna määratlemiseks (joonis 4.1.3).

Leedu ruumiplaneerimise käsitlus

Leedu ruumiplaneerimise asustuse hierarhia käsitluses keskendutakse linnasüsteemile⁶⁴, mille all mõistetakse erinevatel tasanditel toimivat erinevate interaktsioonide kaudu ühendatud elamupiirkondade võrgustikku. Kontseptuaalses raamistikus peab linnasüsteem looma võimalikult soodsad tingimused riigi sotsiaalseks, majanduslikuks ja keskkonna­arenguks ning inimeste kõrgeks elukvaliteediks. Rõhutatakse, et riigi sisemine linnasüsteem peab looma tingimused jätkusuutlikuks regionaalarenguks ja vähendama arengutaseme erinevusi riigi eri piirkondade vahel. Eelistatakse suuremat piirkondlikku autonoomiat, konkurentsivõimet, keskuste ligipääsetavust ja võimekusi välisele vastasmõjule. Elujõulised linnastruktuurid rajatakse lähtuvalt jätkusuutlikkusest, tegevuste tasakaalustatusest ja säästvast keskkonnast. Leedu linnasüsteem toimib hierarhilises polütsentrilises linnastruktuuris, mis koosneb linnakeskustest ja nende funktsionaalsest suhtest (joonis 4.1.4).

Linnakeskused on määratud järgmistest standarditest:

• Suurlinnakeskused: linnad, mis tegutsevad rahvusvahelises linnakeskuste süsteemis, kus on kõige ulatuslikum teenuste valik ja mis toimivad riigi majandusmootoritena.
• Regionaalkeskused: linnad, millel on piirkondades eriti oluline roll, pakkudes teenuseid alates hädavajalikest vajadustest kuni suhteliselt keskmise ja isegi osaliselt väikese nõudlusega teenusteni ning koondades kõrge teenindussuutlikkuse, majandustegevuse ja töökohad.
• Regionaalsed kohalikud keskused: linnad, mille esmane eesmärk on säilitada piirkondade elujõulisus, tehes koostööd piirkondlike keskustega, pakkudes teenuseid, mille nõudlus ei ole väiksem kui suhteliselt sagedane.
• Kohalikud keskused: koondavad olulisi teenuseid ja teenindavad väikseimaid territoriaal­üksusi.

Kõik territooriumid on määratletud kas intensiivse või ulatusliku linnastumise prioriteetsete tsoonidena. See prioriteetide seadmine aitab määratleda linnade ja muude territooriumide tegelikke urbaniseerunud piirkondi, kus on ainult eeslinnad, väikesed külad või üksikud talud (joonis 4.1.5). Selline morfoloogia tüpoloogia astmetabel aitab tuvastada ka intensiivse ja ulatusliku linnastumise alasid koos nende probleemiga, soovitud linnavormi, peamiste arengupõhimõtete, poliitilise ettenägemise ja soovitu saavutamise reguleerimisvahenditega.

Planeerijate käsutuses on kompaktseks linna arendamiseks tööriistakast. Igas morfoloogia tüübi keskkonnas võib kasutada spetsiifilisi tööriistu. Näiteks ajaloolise kesklinna kompaktsemaks muutmine, integreerides era- ja avaliku sektori partnerlusmudeleid vanalinnade taastamiseks või hoonete perimeetrilise struktuuri säästmiseks ja tugevdamiseks. Kasutades erinevaid tugimise- või piiramise regulatsioone, saame igas morfoloogia tüübis kutsuda esile muudatusi.

Ruumiline tüpoloogia rakendus Põhjamaade näitel

Põhjamaade ruumiliste nähtuste uurimiseks kasutatakse ruudustikupõhist linnade ja maapiirkondade tüpoloogiat⁶⁵. Moodustatud on seitse erinevat tüpoloogiaklassi, mis põhinevad erineval linnalisuse ja maaelu astmel ja annavad detailse arusaama territoriaalsetest erinevustest. Töös esitatakse tüpoloogia põhjendused ja selle tarvis tehtud toiminguid. Peamine eesmärk oli luua uus territoriaalne tüpoloogia, mille juurde saaks kombineerida erinevat tüüpi andmeid kasutades ruudustiku tasandit 1 x 1 kilomeetrit, kuna see võimaldab tuvastada eri tüüpi alade tunnuseid väga üksikasjalikult territoriaalsel tasandil.

Tüpoloogia väljatöötamisel juhinduti järgmistest metoodilistest küsimustest: 1) Kuidas saab arendada ruudustikupõhist territoriaalset tüpoloogiat, mis võimaldab võrdlevalt analüüsida linnade ja maapiirkondade erinevusi Põhjamaades, kasutades peamiselt avaandmeid ja tuginedes kopeeritavale andmeprotsessi mudelile; 2) Kuidas saab seda Põhjala tüpoloogiat kasutada analüütilise raamistikuna territoriaalsete ja asustusmustrite ning rahvastikumuutuste dünaamika uurimiseks erinevat tüüpi linna- ja maapiirkondades; 3) Kuidas saab seda Põhjamaade tüpoloogiat kasutada üldisema statistika ja haldusvaldkondadega, näiteks kohalike omavalitsustega, seotud tüpoloogiate täiendamiseks. Kõik nimetatud küsimused omavad aktuaalsust ka Eestis ja vajaksid läbitöötamist ruumiplaneerimise tarvis.

Põhjamaade linna-maa tüpoloogiat ja selle erinevaid territoriaalseid klasse üksteise suhtes aitab mõista joonis 4.1.6.

Kokku on tüpoloogiaklasse seitse:

• Linnasisesed alad: need on linnatuumiku kõige tihedamini asustatud osad; linnatuumikud on rühmitatud osised, kus elab kokku vähemalt 15 000 elanikku, mis on seejärel liigitatud tiheduskriteeriumide (asustustihedus ja hoonete pind) alusel kas linnasiseseks või linnaväliseks piirkonnaks. Linnasisestel aladel on põrandapindade suhe (arvutatud hoonete pindalana maa-ala suuruse suhtes) 0,1 või rohkem ning linnavälistel aladel on pindade suhe 0,02–0,1.
• Välislinna piirkonnad: linnatuumiku kõige hõredamini asustatud osad, mis on määratletud tiheduskriteeriumide alusel.
• Linnaäärsed alad: vahevöönd linna tuuma ja maapiirkondade vahel, mis on kindlaks tehtud üldiste reisiaja hinnangute alusel linna välispiirkondade (6-minutilise reisi ajavööndid) ja väiksemate linnaliste asulate (4–6-minutilise reisiajavööndid) servadest. Väiksemates linnalistes asulates elab 200–14 999 elanikku ja need asuvad linnapiirkondade tuumikasumitest maksimaalselt 3 km kaugusel.
• Kohalikud keskused maapiirkondades: väljaspool linna asuvad asustuskeskused, alevid ja suured kihelkonnakülad, kus elab 5000–14 999 elanikku.
• Linnalähedased maapiirkonnad: maalähedase iseloomuga alad, mis on funktsionaalselt ühendatud ja asuvad linnapiirkondade lähedal. Keskmiselt tähendab see 20–30-minutilist sõiduaega linnavälise ala servast. See klass asendab piirkonnaklassid südamaa ja hajaasustusega maapiirkonnad. 
• Maapiirkonna süda: intensiivse maakasutusega maapiirkonnad, kus on suhteliselt tihe asustus ja kohalikul tasandil mitmekesine majandusstruktuur. Suurem osa põllumajandusmaast kuulub sellesse klassi.
• Hajaasustusega maapiirkonnad: hajaasustusega alad, kus paiknevad üksteisest kaugel paiknevad asulad. Maakate koosneb tavaliselt metsadest, mägedest või looduslikest rohumaadest.

Toome siinkohal ka näite antud metoodika rakendamise tulemustest.

Asulate vormipõhiste tüüpide määramisest edasi võiks loogiline samm olla jõudmine vormipõhiste planeerimise printsiipideni ja vormipõhiste koodeksite kasutamiseni (Form-Based Codes – FBC⁶⁶. FBC on planeerimisvahend, mis rõhutab ehitatud keskkonna füüsilist vormi ja kujundust, mitte maakasutuse eraldamist. Vormipõhised koodeksid on reguleeriva iseloomuga, mis suunavad hoonete, tänavate ja avalike ruumide füüsilist vormi, et kujundada kogukonna iseloomu. Need koodid pakuvad selgeid, visuaalselt orienteeritud reegleid arengule kusjuures eelistades disaini ja ruumilisi suhteid rangele maakasutuse eraldamisele.

Väljavõte SmartCode Version 9.2 sisu loetelust: