LISA 7. SÄÄSTVA ARENGU INDIKAATORID, STATISTIKAAMET

Lae alla peatükk PDF-ina

Lisas on esitatud säästva arengu indikaatorid viimase 10 aasta muutusena (Statistikaamet).

  • Üldise järeldusena saab Eesti tervikvaates kinnitada enamuse näitajate head või parenevat hinnangut, mida on ka üldistatud hea ja järjest parema eluna. Suurepildiliselt ja ülemaaliselt saab paranemist või seisundiplatood tunnistada majanduse ja keskonnanäitajate alusel, negatiivne seisund ja muutuste suund avaldub rohkem sotsiaalsetes mõõdikutes.
  • Asustusmuutust või põhjuslikku seost asustusmuutusega Eesti koondnäitajad otseselt ei avalda. Piirkondlikust statistikast paistab (pea)linnastumine ning asustuse koondumine Suur-Tallinna ja Suur-Tartusse ning enamik põhjusseoseid ja järeldusi taandub rahvastiku vähenemisele ja vananemisele mujal Eestis, sellest tuleneva majanduse, tarbimise ja teenuste koondumisele suurema liikuvuse ning mitmepaikse elumudeliga.

Suhtelised näitajad piirkondlikes suundumustes sõltuvad omakorda tunnuse muutustest, kasvust Harjumaal ja Tartumaal. Avaliku arvamuse tunnused ja indeksid ning nende muutus on valimi väiksuses tundlikud väiksemates maakondades. Piirkondlikud NUTS3 statistilised andmed kinnitavad Põhja-Eesti ehk Harjumaa “suurenemist” ja Kirde-Eesti, mis koosneb ainult Ida-Virumaast, “vähenemist”. NUTS3 statistikas hägustab Lõuna-Eesti suundumusi Tartu ja Tartumaa suur kaal. Lääne-Eesti muutuste üldistamist raskendab suursaarte erisus. Kesk-Eesti piirkonnas puudub piirkondlikkus, aga osaliselt saab seda tõlgendada sise-ääremaastumise protsessides Tallinna ja Tartu tagamaa laienemisel ja tõmbetugevuse suurenemisel.

Linna asumeid ei loeta enam asustusüksusteks. Asumid on kultuurilised üksused ja aitavad hoida ning edendada kogukondade identiteeti. Asumile saab määrata kohanime, kuid koha-aadressis see ei kajastu.

Haldusüksuste tasemed ja ruumiandmed

Rahvaloendusel ja statistikaametis üldiselt kasutusel olev asustuspiirkondade metoodika jagab Eesti asustusüksused kolme klassi: linnaline, väikelinnaline ja maaline.

Asustuspiirkondade metoodika seisneb Eesti katmises mõttelise 500 × 500 m võrega. Tekkinud ruudud moodustavad klastrid, mis jaotatakse sõltuvalt rahvaarvust ja rahvastiku tihedusest EHAK-i klassifikatsiooni alusel. Näiteks eeldatakse, et linnalises klastris elab vähemalt 5000 inimest tihedusega enam kui 1000 inimest km2 kohta. Klastritele n-ö asetatakse peale Eesti asustusüksuste kaart ning domineeriv klastritüüp asustusüksuse piirides omistatakse asustusüksusele.

Rahvusvaheliseks võrdlemiseks on käibel paikkonna metoodika.

Valglinnastumise ja teiste rahvastiku rändeprotsesside tulemusena linna ja maa piirid võrdlemisi ebamääraseks muutunud. Seetõttu on kasutusele võetud paikkonna mõiste, mis tähistab teatavat kindla asustusega, kuid ümbrusest eristuvat piirkonda, milleks võib olla linn, alev või küla, kuid ka omavahel ühinenud (kokku kasvanud) asulad. Linn võib jaguneda ka mitmeks paikkonnaks, kui need on selgelt eraldatud näiteks jõega (Pärnus) või parkide vööndiga (Pirita linnaosa Tallinnas, Ihaste piirkond Tartus).

Paikkonda iseloomustab rahva arvukus, mille jaoks on ette nähtud standardskaala, millest Eestis kasutatakse järgmist osa:

  • 200 000 – 499 999
  • 100 000 – 199 999
  • 50 000 – 99 999
  • 20 000 – 49 999
  • 10 000 – 19 999
  • 5000–9999
  • 2000–4999
  • 1000–1999
  • 500–999
  • 200–499
  • < 200

Paikkond on tuletatud tunnus, mille määramise eeldus on inimese eluruumi ruumikoordinaatide fikseerimine. 2011. aasta loendusel tuvastati Eestis 369 paikkonda, kus elas ühtekokku 85% Eesti elanikest.

Rohkem saab lugeda: Statistikaamet: REL 2011: Eestis on 369 tiheasustusega paikkonda

Tiheasustusega paikkonnad aastal 2021 on esitatud alljärgneval joonisel (Allikas: Statistikaamet).

Joonis L7.2. Eesti Tiheasustusega paikkonnad aastal 2021. Statistikaamet.

Linnalise, väikelinnalise ja maalise asustuspiirkonna tüübi ja klastrite määratlemise metoodika.

Kuni 2018. aastani oli Statistikaametis maa- ja linnarahvastiku määratlemise alus asustusüksuse tüüp, mis ei arvestanud ennekõike valglinnastumisega. Rahandusministeeriumi initsiatiivil moodustati 2017. aastal piirkondliku statistika töörühm, mis tegi ettepaneku maa- ja linnarahvastiku määramiseks kasutusele võtta rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika niisuguste klastrite järgi, mis on sarnase rahvastikutihedusega. Samas rahvusvaheliselt kasutatavad kriteeriumid maa- ja linnapiirkondade määramiseks ei rahuldanud Eesti vajadust, sest lävendid on liiga kõrged. Seetõttu töötas töörühm välja Eestile sobivad lävendid: asustusüksused jaotatakse linnalisteks (tüüp 1), väikelinnalisteks (tüüp 2) ja maalisteks (tüüp 3).

Eestis oli seisuga 31.12.2021 kokku 4692 asustusüksust. 2020. aasta novembri seisuga on kohanimeregistris umbes 149 800 maaüksuse kohanime. Neist umbes 40 000 on hoonestamata maaüksuste nimed.

Aadressandmete käsiraamat, 2022

Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaatoris (lühidalt EHAK-is) seoses 2017. aasta haldusreformiga muutus:

  • Kõik 15 maakonda jäid nimeliselt alles, kuid 11 maakonna klassifikaatori kood muutus (sest nende maakondade piirid muutusid).
  • Senise 213 omavalitsuse asemel jäi alles 79 (64 valda ja 15 linna). Muudatused ei puudutanud 27 omavalitsust. Tekkis 52 uut omavalitsust, millele omistati uued koodid, sõltumata sellest, kas varasem omavalitsuse nimi jäi kasutusse või mitte. Uus kood omistati, sest omavalitsuse piirid muutusid. 15 varasemat omavalitsuslikku linna muutusid linnadeks asustusüksustena ja said seega uued koodid (liikusid EHAK-is madalamale tasemele).

Planeerimisalased juhendid ja materjalid
Üleriigiline planeering 2050 yrp2050.ee

© 2026 ÜRP 2050 Asustuse arengustsenaariumide koonduuring.