3. ASUSTUSE ARENGUSTSENAARIUMITE ANALÜÜS

3.1 ASUSTUSSÜSTEEMI ARENGU STSENAARIUMID

Asustuse mõiste viitab territooriumi asustatusele inimeste poolt. Asustus kujuneb territooriumi osade kasutuselevõtul inimeste poolt ning seal elutegevuseks vajalike hoonete ja muu taristu rajamisega. Klassikaliselt eristatakse linnalist ja maalist asustust, kuid viimastel kümnenditel on nii akadeemilistes kui ka rakenduslikes käsitlustes taaselustunud ka nö vahepealse ja segaasustuse (ingl k. „rurban“) mõtestamine. Samuti püütakse luua kompleksseid asustuse tüpoloogiaid, mis pakuksid lihtsast maa/linn eristusest oluliselt parema lähtekoha asustuse eripärade mõtestamiseks.

Valdavalt – vähemalt alates Walter Christalleri keskuskohtade mudelist (1933) – kirjeldatakse asustus­süsteeme kui linnaliste keskuste ja nende tagamaa seostatud hierarhilisi võrgustikke. Linna­süsteemide toimimist kõige olulisemalt kujundavateks oma­dusteks on linnade suurus, mida kõige üldistavamalt kirjeldab elanike arv, ning linna kui keskuskoha asukoht, paiknemine ja kaugused üksteisest. Asulate elanike arvust lähtub uurimuse raames läbi viidud asustuse toimepiirkondade analüüs (vt ptk 2) ning ka Eesti ruumilist arengut analüüsinud Eesti inimarengu aruanne 2019/2020 kaardistab Eesti asustust linnasüsteemina, kus lävendiks on vähemalt 2000 elanike arv asulas.

Siinse analüüsi lähtekohana eristati mastaabi, haldus­staatuse ning asulate arengueelduste spetsiifi­liste omaduste alusel Eesti asustussüsteemis viie tasandi keskusi ja vastavaid piirkondi:

1. Pealinnapiirkond (1);
2. Regioonikeskuste (Tartu, Pärnu) linnapiirkonnad (2);
3. Ida-Virumaa (Kohtla-Järve ja Jõhvi ühine ning Narva) linnapiirkonnad (2);
4. Maakonnakeskuste linnapiirkonnad (kokku 11);
5. Väikelinnade ja suuremate maaliste keskuste piirkonnad – maakonnaplaneeringute ja selle alusuuringu (Sepp jt, 2015) piirkonnakeskused ehk III tasandi teenuskeskused koos teenuspiirkonnaga (54).

Samuti eristati igas linnapiirkonnas kolme terri­to­riaal­set vööndit:

1. Keskus;
2. Keskuse lähitagamaa;
3. Keskuse kaugtagamaa.

Keskuse lähitagamaa ja kaugtagamaa määrati kantide tasandil ning gravitatsiooniliselt kauguse alusel. Seejuures on erineva mastaabiga keskuste tüüpide puhul tagamaa ulatus erinev.

Eri hierarhiataseme keskuste tagamaad kattuvad omavahel ning sellest tulenevalt sisaldavad ressursi­arvutused nö ülekatet Eesti kohta tervikuna. Väikelinnade kaugtagamaa mittearvestamisel jäi selle ülekatte ulatuseks 11%, mis on piirkonnapõhiste arvutuste summeerimisel tulemustest maha lahutatud.

Erinevalt Christaller’i asustuse staatilisest mudelist näevad tänapäevased teoreetilised käsitlused asustussüsteemi dünaamilisena ja püsivalt muutuvana, seda nii asustussüsteemi osade (linnad ja muud asulad, nende vahelised inimeste-, asjade- ning info- ja materjalivood) sisemiste võimekuste toel kui ka väliskeskkonna mõjude tulemusel. Eesti inimarengu aruandes 2019/2020 Eesti asustuse muutuse kohta kirjutatu saab kokku võtta kahe tsitaadiga: „Suur-Tallinna jätkuv kasv: inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinna linnapiirkonda ning ülejäänud Eesti kahaneb ja taandareneb“ ning „Eestis on 2000. aastate hajus valglinnastumine praegu jätkumas äärelinnastumisena“. Neid trende iseloomustab arvu­liselt Harjumaa elanike arvu kasv (valdavalt Tallinna lähitagamaa valdade arvelt) 101,6 tuhande elaniku võrra perioodil 2000-2024. Veel on elanikkond kasvanud Tartumaal (4,3 tuhande võrra), seda kahaneva rahvastikuga Tartu linna ümbritsevate valdade elanikkonna kiire kasvu arvelt. Ülejäänud 13 maakonnas on elanike arv oluliselt kahanenud, sh Ida-Virumaal koguni 50,5 tuhande võrra. Sarnased trendid iseloomustavad ka majandusarengut mõõdetuna maakondliku SKP’na.

Neist trendidest lähtuva rahvastikumuutuse prognoosi põhistsenaariumi alusel ootaks tulevikus, aastaks 2050, Eesti asustussüsteemi senisest veelgi sügavam polariseerumine (vt ka ptk 2):

1. Eesti 79 KOV üksusest 41 väheneb rahvastik enam kui 25%. 9 KOV üksuses väheneks rahvaarv enam kui 50%. Kõige enam väheneb rahvaarv Ida-Virumaal ja maalises perifeerias, kuid ka tugevates maakonnalinnades (Viljandi, Rakvere) väheneks rahvaarv trendide jätkumisel aastani 2050 30% ulatuses.
2. Samas kasvab 25% võrra elanikkond 14 KOV üksuses (sh 10 KOV üksuses üle 50%). Rahvastikukasv koonduks Tallinna ja Tartu linna eeslinlikesse valdadesse, samas kui nende keskuslinnade kasv oleks tagasihoidlik (Tallinn) või puuduks sootuks (Tartu).
3. Oluliselt muutub ka omavalitsusüksuste rahvastiku vanus-struktuur – kasvavad KOV üksused suudavad säilitada enam-vähem tasakaalustatud struktuuri (isegi kui kasvutrend murdub), samas kui kahanevate KOV üksuste elanikkond vananeb kiiresti.

Seega muutub seniste rahvastikutrendide jätkumisel Eesti asustussüsteem aastaks 2050 oluliselt ning sellega võib kaasneda ohte ühiskonna tasakaalustatud ja kestlikule arengule. Asulate ja asustussüsteemi omadused mõjutavad ühiskonna arengut, elanike heaolu, majandussüsteemi, loodus­kesk­konda. Rahvastiku vähenemise ja vananemise tulemusel võib eeldada, et paljud teenused kaotavad piisavas mahus kohapealse nõudluse, oluliselt kulukamaks muutub elamufondi ja seda teenindava taristu ülalpidamine elaniku kohta. Kasvavates valdades võib aga eeldada suures mahus täiendavate teenuste arendamise, elu-, tootmis- ja ärihoonete ehitamise vajaduse teket. Vajalik on kaalutleda alternatiivseid asustuse arengu stsenaariume.

Uuringus kirjeldatud ja analüüsitud asustuse tuleviku­stsenaariumite aluseks on üleriigilise planeeringu lähteseisukohtade tarbeks väljatöötatud 4 stse­naariu­mi:

1. Pealinnastuv Eesti. Rahvastik ja majandus koonduvad jätkuvalt pealinnaregiooni, üle­jäänud Eesti asustus koos majandusruumiga kahaneb. Samaaegselt tugevneb hajaasustus (maakodude ja kaugtöö populaarsus kasvab).
2. Regioonikeskuste Eesti. Rahvastik ja majan­dus koonduvad lisaks Tallinnale ka Tartusse, Pärnusse ja Ida-Viru linnastusse.
3. Väikekeskuste Eesti. Tähelepanu kese on piir­­konnakeskuste (sh maakonnakeskuste) ja väikelinnade majanduse ja elukeskkonna arengul.
4. Sisserände Eesti. Eesti üldine atraktiivsus ja töö­jõuvajadus suurendab sisserännet, toetab asus­tuse koondumist pealinnaregiooni ja suure­matesse regioonikeskustesse, aga ka teistesse Eesti piirkondadesse.

Asustussüsteemi alternatiivsete arenguradadega kaasnevate mõjude hindamiseks (vt. 3.3.) täpsustati ja arendati neid stsenaariume edasi mh lähtuvalt uuringu I etapi analüüsi tulemustest (vt. ptk 2). Stsenaariumite põhikomponentidena kirjeldati (vt. teaduslik aruanne):

1. Rahvastik ja elukohtade ruumiline paiknemine (sh mitmed elukohad);
2. Majandusüksused ja töökohad ning nende ruumiline paiknemine;
3. Teenused ning teenuste osutamise asukohad;
4. Maa ja selle funktsionaalsete üksuste ruumiline paiknemine (sh seoses maahõivega, jaotuses looduslikuks ja tehiskattega maaks).

Asustussüsteemi muutustega kaasnevalt ühiskonnale lisanduva ressursikulu arvutuste alusena konstrueeriti lisaks 4 stsenaariumi, selliselt et Eesti asustussüsteemi arengu kesksed valikud kahel dimensioonil on terviklikult kaetud. Nendeks dimensioonideks on:

1. Asustuse kompaktne või hajus areng, mis kujundab kõige otsesemalt maakasutust ja liikumismustreid;
2. Asustuse piirkondlikult tasakaalustatud või mittetasakaalustatud areng, mis kujundab inimeste eneseteostusvõimalusi ja ettevõtete konkurentsivõimet sõltuvalt elu- või tegevuskoha asendist asustussüsteemis.

Metoodiliselt on tegemist normatiivsete stsenaariumitega, mille ülesanne uuringus on pakkuda erinevaid soovitavaid tulevikuarengute sihtpunkte, et hinnata selliste arengute teostatavuse tingimusi (vt. 3.4) ning pakkuda alust arengutega kaasnevate mõjude hindamiseks (vt. 3.2. ja 3.3).

Asustussüsteemi sisemise struktuuri juht­tunnuseks on selle osade (linnade, asulate) elanike arv. Sellest johtuvalt on asustuse arengu stsenaariumite arvulise kirjeldamise lähtekohaks elanike arvu jaotus linnapiirkondade ja nende tsoonide vahel hetkeseisus ning prognoosituna aastani 2050 (vt. ptk 2). Prognoosi põhistsenaarium kattub pealinnastuva hajusa arengu ehk seniste trendide jätkustsenaariumiga (A1). Teistes stsenaariumites seatakse rahvastiku­arengutele regionaalseid ja hajususe/kompaktsuse mõttes alternatiivseid eesmärke. Seejuures regionaalsete eesmärkide puhul lähtutakse rahvastiku põhistsenaariumi tulemusest, mida pööratakse stsenaariumispetsiifiliste eesmärkide alusel suuremale või vähemale kasvule (% põhistsenaariumist). Hajususe-kompaktsuse dimensioonil seatakse kom­­paktse asustuse arengu stsenaariumites linnapiirkondade lähitagamaa rahvastikuarengule range piir – võrrelduna hetkeseisuga ei tohi rahvastik seal kuni aastani 2050 tõusta rohkem kui 10% (ehk 110% võrdluses algseisuga). Kuivõrd rahvastikuprognoosid on koostatud KOV üksuste kohta, siis on asustuse muutuste esmasel modelleerimisel linnapiirkondade ja nende tsoonide osas kasutatud nende rahvastiku­arengute omadustele lähedasi KOV-üksusi. Alljärgnev tabel 3.3 kirjeldab põhistsenaariumi alusel toimuvaid elanike arvu muutusi linnapiirkondades ja nende tsoonides ning stsenaariumite alusel eesmärgistatud täiendavaid muutusi aastani 2050.

3.2 STSENAARIUMITEGA KAASNEV RESSURSIKULU JA KINNISVARA VÄÄRTUSE MUUTUS

Asustuse erinevate arenguteedega kaasnevad muutused elamise ja majanduse ruumipraktikates (territoriaalne paiknemine, seosed) ning koos sellega ka üldises ressursivajaduses. Uuringus arvutati see kaasnev ressursivajadus nii rahalises ja energeetilises mõõtmes. Ehitustegevuse ressursikulu arvutati elu-, tootmis- ja ärihoonete ja neid teenindava taristu elutsükli kolme etapi kohta: uute ehitiste ehitamine, olemasolevate rekonstrueerimine, kasutusest välja langevate lammutamine. Liikumiste ressursikulu arvutustesse hõlmati igapäevane tööränne, toidu- ja esmatarbekaupade ostmisega ning olulisemate teenuste (haridus, riigi- ja KOV asutused, perearstiteenus) kasutusega seotud liikumised.

Arvutused tehti 2050. aasta kohta – võrreldakse muutust hetkeseisu (2024) ja 2050. aasta vahel. Arvutus­tulemused kirjeldavad ühiskondlikku ressursikulu, sh elanike ja ettevõtte poolt tehtavaid kulusid näiteks uute hoonete ehitamiseks, tööle liikumiseks jne. Arvutustesse on hõlmatud olulisimad elamise, majandustegevuse, töö ja teenuste tarbimisega seondu­­vad ühiskondlike ressursside kulukompo­nendid, mida kirjeldab alljärgnev tabel 3.4.

Arvutuste aluseks on: (a) linnapiirkondade tüüpide ja nende tsoonide hetkeseisu arvulised kirjeldused (elanikud, hooned, taristu, maakasutus, töökohad, teenuste kasutus, liikumismustrid); (b) ehitustegevuse, hoonete ja taristu majandamise ning liikumise ühikukulud; (c) hoonete, taristu, maa ja liikumis­vajaduse muutus aastaks 2050 rahvastikuprognoosi stsenaariumite alusel.

Eeldatakse, et ressursikulude vajadus muutub lineaarselt koos elanike ümberpaigutumisega asustus­süsteemis ühikukulude alusel. Ühekordseid kriitiliste lävendite ületamisest tingitud vajadustega kaasnevaid investeerimiskulusid ei ole arvutustesse lisatud. Keskpikas vaates võivad sellised täienda­vad investeerimiskulud tekkida eelkõige koos Tallinna linnastu kiire kasvuga (stsenaarium A1), näiteks veepuhastuse ja kanalisatsioonisüsteemide võimsuse või eeslinnadest südalinna suunduvate automagistraalide läbilaskevõime ammendumisel. Ressursikulu arvutuste metoodika on esitatud uuringu teaduslikus aruandes. Selle üldloogika võtab kokku joonis 3.4.

Stsenaariumite võrdluses ilmneb, et ühiskondlike kulude mõttes leidub senise asustuste arengu jätkustsenaariumile mitmeid tõhusamaid alternatiive. Kõige selgemalt eristuvad arenguteed, mis suudavad oluliselt piirata äärelinnade kasvu ehk asustuse hajumist linnapiirkondade siseselt. Kom­pak­tse asustuste arengustsenaariumid (tähis­tatud allolevas tabelis 3.5 stsenaariumi nimes 2-ga) on läbivalt – asustuse erinevate regionaalse tasakaalus­tatuse seisundite korral – oluliselt tõhusamad kui hajusa asustuse stsenaariumid. Kulude kokkuhoid varieerub 150-250 mln euro võrra aastas. Suurim on erinevus väike­keskuste Eesti stsenaariumi (C2) korral (248 mln eurot).

Senise rahvastiku pealinnastumistrendi suunamisel keskuslinna Tallinnasse (A2) väheneksid ühiskonna iga-aastased keskmistatud ehitus- ja liikumiskulud 205 mln euro mahus. Kõige tagasihoidlikum on kulude kokkuhoid kompaktsuse arvelt regioonikeskuste Eesti (B2) korral, kuid siiski 146 mln eurot aastas.

Pealinnastumise stsenaariumite (A ja D) regionaalse tasakaalu alternatiivsed stsenaariumid (B ja C) summaarset kulude kokkuhoidu ei anna, seda liikumiskulude vähenemise tõttu rahvastiku jätkuval koondumisel pealinnapiirkonda, kus vahemaad elukoha, töökoha ja teenuste asukohtade vahel on lühemad ning võimalused ühistranspordi kasutamiseks suuremad. Ehituskulude vaates, milles on arvestatud nii asustuse muutusest tulenevat uute hoonete (ja taristu) ehituskulusid, kasutusest välja langevate elu- ja tootmishoonete lammutamise kulusid, aga ka säilivate hoonete rekonstrueerimise vajadust, pakub senist asustusmustrit kõige enam säilitav väikekeskuste Eesti (C) siiski olulist ühiskond­like kulude kokkuhoiu võimalust.

Seniste trendide jätkumisel võib eeldada looduslike maade täiendavat hõivet umbes 82 km² ulatuses. Ees­linnastumise piiramisel ja asustuse kompaktsuse suurendamisel on võimalik maahõivet vähendada 50-66 km² ulatuses. Asustuste arengu regionaalsed alternatiivid mõjutavad maahõivet tagasihoidlikult. Eeslinnastumise regionaalselt ühtlasemal ümberjaotamisel ka Tartu ja Pärnu linnapiirkonda (B1) maahõive isegi kasvaks 13 km² võrdluses pealinnastuva hajusa arengu stsenaariumiga (A1).

Asustuse muutusega kaasneb ka varasemalt kasutuses olnud hoonete ja taristu kasutusest välja langemist, mis on otsene materiaalne kahju ühiskonnale. Kõige suurem on see pealinnastumise ja valglinnastumise jätkumisel (A1) – 5,9 miljardi euro mahus praegustes piirkondlikes turuhindades – ning kõige väiksem kompaktse väikekeskusi hoidva asustuse arengu (C2) juures, kus suudetakse väikelinnade ja suuremate maaliste keskuste kiiret kahanemist vältida – 2,3 miljardi euro mahus.

Maahõive tulemusel toimub muldade ökoloogilise väärtuse kahanemine. Kahjustatud või hävitatud muldade süsinikusisalduse kao sotsiaalsete kulude maht varieerub stsenaariumite lõikes 0,6-3,2 miljardi euro vahemikus. Väikekeskuste Eesti kompaktse asustuse stsenaariumiga (C2) on võrdluses asustuse arengu jätkustsenaariumiga (A1) võimalik vähendada muldade ökoloogilise väärtuse vähenemise sotsiaalsete kulude suurust 2,3 miljardi euro mahus. See põhimõte vastandub turuloogikale, mille kohaselt maa turuväärtus tõuseb suurusjärk-kaks arendamisel põllumajandusmaast.

3.3 STSENAARIUMITE KOOSKÕLA EESTI KESTLIKU ARENGUGA

Kestliku ehk säästliku arengu (sustainable development) mõiste pärineb 1987. aastal avaldatud nn Brundtlandi aruandest „Meie ühine tulevik“. ÜRO Peaassamblee tellitud aruandes on kestlik areng defineeritud kui arengutee, mille puhul „tänase põlvkonna vajaduste rahuldamine ei tohi kahjustada tulevaste põlvkondade võimalusi rahuldada omi vajadusi“. Euroopa Liidu poliitikates ja ühiskondlike muutuste elluviimisel on järjest olulisemaks tõusnud ühiskondliku ja piirkondliku tasakaalu küsimused ning solidaarsuspõhimõte nõrgemate ja mahajääjatega. Käesoleva kümnendi kriiside tõttu on süvenenud territoriaalsed, sotsiaalsed ja majanduslikud lõhed ning avaldunud ühiskondlikud murdepunktid, mis takistavad ühtlast arengut ja mõjutavad negatiivselt ka tugevamate piirkondade kestlikkust.

Eesti säästva arengu seadus pärineb aastast 1995. Looduskeskkonna ja loodusvarade kaitse kõrval sätestatakse selles ka majandust ja looduskaitset tasakaalustava arengu kavandamise vajadus. Eesti säästva arengu riiklik strateegia “Säästev Eesti 21” kiideti Riigikogus heaks aastal 2005. Selles oli määratud Eesti säästva arengu eesmärgid aastani 2030: Eesti kultuuriruumi elujõulisus; inimese heaolu kasv; sotsiaalselt sidus ühiskond; ning ökoloogiline tasakaal. Kehtivaks üleriigiliseks arengudokumendiks, millega viiakse ellu ülemaailmseid säästva arengu eesmärke, on strateegia “Eesti 2035”. Strateegia seab Eesti arengule 5 võrdtähtsat sihti - inimese, ühiskonna, majanduse, elukeskkonna ja riigivalitsemise osas. Neid eesmärke on väikeriigi territoriaalsetes asustuslikes käsitlustes kohaldatud antud uuringule.

Uuringus hinnati Eesti asustuse arengustsenaariu­mite kestlikkust läbi asustusmuutuse mõjude analüüsi ühiskonnaelule, majandusele ja looduskeskkonnale – kuivõrd asustuse areng toetab Eesti kes­­t­likku arengut (asustuse muutuse positiivsed mõjud) või ei toeta (negatiivsed mõjud). Hindamismudeli välja arendamisel võeti aluseks ESPONi territoriaalse mõju hindamise metoodika üldloogika (The Renewed Territorial Impact Assessment Strategy, ESPON TIA Tool). Kokku hinnati kestliku arengu kolmel dimensioonil – ühiskondlik, majanduslik ja loodus­keskkonna areng – 22 arengukvaliteeti. Stsenaariu­mite võrdlev koondhinnang on nende kvaliteetide kaalutud hindamistulemuste summa. Kaalumisel korrutati asustussüsteemi muutuste mõju hinnangud (kvantifitseerituna skaalal +2 … -2) kvaliteedi olu­li­susega Eesti kestlikule arengule ning asustuse mõju ulatusega kvaliteedile – mõlemad kvantifitseerituna 5-pallisele skaalale.

Hinnati nii mõjusid üldistatuna kogu Eesti terri­tooriu­mil, aga ka piirkondlikus ja tüüpilises (nt maa/eeslinn/linn) vaates. Suured piirkondlikud erisused valdkondlikes arengutes on ise mittekestliku arengu tunnuseks ja põhjuseks. Tõsiasi on, et kasvava poliitilise ebakindluse ning suureneva majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ebavõrdsuse tõttu ning julgeoleku, roheleppe ja teiste poliitikate prioriteetsuse tulemusel pole Euroopa Liidu ega Eesti regionaal­poliitika suutnud territoriaalset ja piirkond­likku ebavõrdsust siluda ja vähendada. Sõltumata avaliku poliitika rõhuasetustest ei ole kestlikkus inimestele sugugi kõigis piirkondades ja kohtades paranemas. Euroopa Liidus annab poliitilise raamistiku ruumilise planeerimise ja territoriaalse ühtekuulu­vuse tugev­d­a­­­­­­­­­miseks 2020. aastal vastu võetud Territoriaalne tegevuskava 2030, mille juhtmõtteks on „tulevik kõigile kohtadele“. Eesti täidavad sellise poliitika­dokumendi rolli üleriigiline planeering ja regionaalse arengu tegevus­kava.

Stsenaariumite võrdluses pakub hindamistulemustele tuginedes parimat kestlikku arenguteed Eestile kompaktne ja regionaalselt tasakaalustatud asustuse areng väikekeskuste stsenaariumi (C2) kohaselt. See on ruumilise arengu rada, milles suudetakse säilitada terviklik ja suhteliselt tihe linnapiirkondade hierarhi­line võrgustik. Selline võrgustik loob eeldusi töö- ja teenuste heaks ruumiliseks kättesaadavuseks suuremal osal Eesti territooriumist, seejuures heas elukeskkonnas. Stsenaariumi kohaselt hoitaks asustuse hajus areng linnapiirkondade siseselt edasistes arengutes kontrolli all.

Seniste trendide jätkumise stsenaarium (A1) on kestliku arengu seisukohast kõige ebasoodsam. Sellega kaasneb olulisi negatiivseid mõjusid loodus­keskkonnale ning eriti ühiskonnaelule. Hinnangu­määras on väikekeskuste hoidmise arengurada (C2) kaks korda positiivsem pealinnastumise (A1) negatiivsest koondmõjust. Regioonikeskuste stsenaariumis (B1) tasanduvad positiivsed ja negatiivsed mõjud üle-eestilistes arengutes. Kasvavat Eestis (D1) eristab suurlinnastumisest positiivsem mõju majandus­arengule üldises kasvu loogikas.

Mõjud ühiskonnaelule

Ühiskondlikus arengus ilmnevad pealinnastumisel (A) olulised negatiivsed mõjud kõige tugevamalt seo­ses teenuste, aga ka elukeskkonna kvaliteedi, rahvastiku kestlikkuse ja üldise elukvaliteediga, ees­kätt kahanevates piirkondades v.a Harjumaa ja Tartumaa. Kasvava Eesti (D) korral lisanduvad olulised negatiivsed mõjud julgeolekus, kultuuris ja identiteedis. Väikelinnade Eesti stsenaariumil (C) on läbivad positiivsed mõjud ühiskonnaelule. Ka regiooni­keskuste arengurajal (B) on teatavad positiivsed ühiskondlikud mõjud.

Mõjud teenustele

Jätkustsenaariumi realiseerumisel kujuneb olukord, kus üle poolel Eesti territooriumil väheneb teenuste kliendibaas rohkem kui 30% ulatuses. Ühtlasi muutub teenuste osutamine vähemtõhusaks, tekib surve teenusevõrgustike oluliseks hõrendamiseks, mida lühiajaliselt püütakse leevendada teenuse kvaliteedi arvelt. Turupõhimõte kohaldub lõpuks vältimatult kõigile esmateenustele. Lõpptulemusena aga halveneb nii teenuste kättesaadavus kui ka kvaliteet. Näiteks väheneb piirkondliku rahvastikuarengu tulemusel maakonna- ja väikelinnapiirkondades 90 põhikooli õpilaste arv tasemeni, mis senises koolikorralduses viib põhikooli reorganiseerimiseni 6-klassi­liseks algkooliks (juhul kui alla 90 õpilase põhikoolis, kuid vähemalt 20 õpilast 1.-6. klassides) või üldse sulgemiseni (alla 20 õpilase 1.-6. klassides). Tugevneb ka surve gümnaasiumite sulgemiseks. Aastaks 2050 võib stsenaariumikohaste rahvastiku­arengute põhjal prognoosida, et maakonna- ja väikelinnades langeb (osaliselt on juba praegugi) 55 gümnaasiumiõpet pakkuvas koolis (sh 2 maakonnakeskuses) gümnaasiumiastme õpilaste arv alla 100. Selle tulemusel peab u. kaks tuhat gümnaasiumiõpilast leidma kooli mujal – eeldatavalt tugevamas maakonnakeskuses, aga ka pealinnas ja regioonikeskustes.

Aastaks 2050 võib stsenaariumi­kohaste rahvastikuarengute põhjal prognoosida, et maakonna- ja väikelinnades langeb (osa­­liselt on juba praegugi) 55 gümnaasiumi­õpet pakkuvas koolis (sh kahes maakonnakeskuses) gümnaasiu­mi­­astme õpilaste arv alla 100. Selle tulemusel peab u. kaks tuhat gümnaasiumiõpilast leidma kooli mujal.

Tervishoius on enim ohustatud maakonnahaiglate võrgustik – väheneva rahvastiku ja seega ka ravijuhtude tingimustes tuleb kvaliteedi säilitamiseks mitmeid erialasid koondada suurematesse haiglatesse. Ka esmatasandi tervisekeskuste võrgustikus väheneb osades teenuspiirkondades kliendibaas olu­­liselt väiksemaks kui seda tervisekeskuste toimemudel eeldab (mh vähemalt kolm perearsti­nimistut ehk optimaalselt u 4,8 tuhat elanikku). Struktuurse astmelise kahanemise näiteks saab esmatasandi keskustest tuua Mõisaküla, Kallaste ja Misso. Maakonnalinnade tugevuse indikaatoriks on kõrgema taseme teenuste kvaliteet, kõige tundlikumana vananevas rahvastikus meditsiin, mis institutsionaalselt ja ärimudelis on juba läinud üle regio­naalsele mudelile.

Maakonnalinnade tugevuse indikaatoriks on kõrgema taseme teenuste kvaliteet, kõige tundliku­mana vananevas rahvastikus meditsiin, mis institutsionaalselt ja ärimudelis on juba läinud üle regionaalsele mudelile.

Mõjud elukeskkonna kvaliteedile

Ka elukeskkonna kvaliteedi tagamisel on kohalik maksubaas ehk töötavate elanike arv kriitilise tähtsusega. Jätkustsenaariumis (A) sisalduv suures ulatuses (30-50%) toimuv rahvastiku vähenemise jätkumine koos töökohtade ja KOV maksutulude kahanemisega maakonna- ja väikelinnades ning nende tagamaal, Ida-Virumaal ka suuremates linnades, muudab olulisel osal Eesti territooriumil kvaliteetse elukeskkonna kujundamise senises arengu­võtmes ja tõhusal moel peaaegu lahenda­matuks ülesandeks. Asustuse areng hajusalt, äärelinnade kasvu arvelt ei loo piisavat nõudlust isegi Tallinna ja Tartu südalinnade tihendamiseks ja „aukude“ täitmiseks linnaruumis. Kasvava Eesti stsenaariumis (D) lisandub sisserände suurenemisel riskina segregatsiooni kasv Tallinnas ja Tartus, mis tulemuslike lõimumismeetmeteta võib välisriikide kogemusele tuginedes tähendada ka turvalisuse vähenemist linnaruumis.

Mõjud julgeolekule

Suurimaid ohte julgeolekule loovad kasvava Eesti (D) ja pealinnastumise (A) stsenaariumid. Pea­­linnastuva Eesti stsenaariumis saab keskseks probleemiks väikekohtade ja ääremaa sotsiaal-majandusliku arengu mahajäämus ja sellega kaasnev heitumus, mis vähendab kaitsetahet ja riigitruudust. Elanike arvu, sh noorte ja keskealiste meeste vähenemine piiridel võib kaasa tuua nõrgema territoriaalse kontrolli, muutes piirialad haavatavamaks välisohtudele, ränderündele, diversiooniaktidele, aga ka kõigis maakondades siseturvalisuses.

Mõjud kultuurile

Asustusmuutus mõjutab Eesti kultuuri jätkusuutlikkust, maakondlike ja kohalike kultuuripärimuste ja -praktikate vähenemist kultuurikandjate vähesuse tõttu. Pealinnastumise (A) peamised negatiivsed mõjud seisnevad olulise osa maakonnalinnade, väikelinnade ja alevike elujõulisuse kahanemises nii rahvastiku, majanduse kui ka elukeskkonna mõttes. See omakorda nõrgestab regionaalseid ja kohalikke kogukondi, kes hoiavad vaimset ja materiaalset kultuuripärandit. Süveneb kultuuri segregatsioon kõrgkultuuri-rahvakultuuri teljel. Ääremaade marginaliseerumise laienemine suurendab ka riske ühiskondliku sidususe ja riigiidentiteedi, ka kodutunde (koduvald, kodulinn) vähenemiseks. Kasvava Eesti stsenaariumi (D) arengute tulemusel kujuneb Eestis kiiresti arenev multikultuurne, eri etnilis-kultuurilise ning usulise taustaga inimeste sootsium pealinnapiirkonnas, mis võib pakkuda uusi võimalusi kultuurivahetuseks, kuid esitada samas ka väljakutseid Eesti kultuuri ja identiteedi säilimisele.

Mõjude leevendamine

Olulist osa nendest negatiivsetest mõjudest aitab vältida või leevendada väikelinnade Eesti stsenaarium (C) – teenuste kliendibaas ja maksutulud jagunevad selle alusel ühtlasemalt ning piirkondi, kus need langevad alla kriitilise mastaabilävendi on halvimal juhul üksikuid. Positiivsemad rahvastiku­arengud toetavad piirkondlike kogukondade elujõudu. Stsenaariumiga luuakse lisaks ka parimad eeldused sündimuse kasvuks ja iibe põhise rahvastiku taastootmise tagamiseks või vähemalt rahvaarvu kiire kahanemise vältimiseks. Nii Eesti enda rahvastikustatistika (vt ptk 2) kui ka teiste riikide kogemus (Kulu, jt, 2007) näitab, et väikelinnades ja maapiirkondades on sündimus kõrgem. Väikelinnade ja maaliste kogukondade elujõud, mille säilimist stsenaarium toetab, ennetab elukeskkonna, tööelu ja teenuste allakäigust tulenevaid vaimseid probleeme ning nendega seotud riskikäitumist ja kuritegevust. Maapiirkondades on arengutahet väljendanud nii põlised kodukoha pa­­­trioodid kui linnaelu alternatiivi tõestavad uusasunikud.

Stsenaariumite erisuunalised mõjud tööelule ja tööturule tasakaalustavad teineteist, kuid olulised on just piirkondlikku ebavõrdsust suurendavad mõjud, mis taastoodavad olulisel määral asustuse edasist arengut Eestis. Pealinnastumisel (A) jätkub töökohtade ja teenuste koondumine pealinna­piirkonda selliselt, et see moodustab aastaks 2050 umbes poole koguhõivest. Samaaegselt toimub töökohtade ja tööalaste valikute ahenemine mujal Eestis. Majanduse koondumine suurematesse linna­desse kasvatab ja laiendab pendelrännet. Pendelrändel selle sundliikuvuses on negatiivne mõju tööelu kvaliteedile, aga ka tervikuna elukvaliteedile suurenevas ajakulus. Murdepunktiks on elukohavahetus töökohalinna või selle lähistele.

Regionaalsete linnade Pärnu ja Ida-Virumaa linnastu arenemine tugevateks haridus- ja majandus­keskusteks (B) parandaks töökohtade üleriigilist kättesaadavust, sh ka regionaalsete keskuste lähi- ja kaugtagamaal. Koos pealinnaregiooniga hõlmavad sellised tööturud 2024. aasta seisuga umbes kolmveerandi Eesti hõivest, sh 82% valgekraede hõivest.

Regionaalsete linnade Pärnu ja Ida-Virumaa linnastu arenemine tugevateks haridus- ja majandus­keskusteks (B) parandaks töökohtade üleriigilist kättesaadavust, sh ka regionaalsete keskuste lähi- ja kaugtagamaal.

Suuremate regionaalsete keskuste (Tartu, Pärnu, Narva-Jõhvi-Kohtla-Järve) arendamine hajutab tööhõivet rohkem kui pealinnastumine, kuid siiski esineb tööturul maakondlikes areaalides sobivate töökohtade puudust. Ühes asustuse arenguga tehtavad investeeringud kaug- ning hübriidtöö taristusse võivad pendelrännet ja ajude äravoolu pealinnaregiooni vähendada, kuid seni on kaugtöö kasvanud just Harjumaal ja Tartumaal tänu piirkonna­majanduse ja nende elanike tööprofiilile. Töökohtade säilitamine maakonnakeskustes ja väikelinnades (C) saab suures osas teostuda keskmise tootlikkusega ja seega ka keskmise palgaga töökohtade arvelt. Töökohtade mitmekesisusele seab piirid piirkondlike tööturgude väike mastaap vähese dünaamikaga. Et väikelinnades ja maavaldades on kolmandik töökohti avalikus sektoris, siis osutub siin sõltuvalt stsenaariu­mist määravaks just avaliku halduse ja avaliku sektori töökohtade ümberpaiknemine.

Et väikelinnades ja maavaldades on kolmandik töökohti avalikus sektoris, siis osutub siin sõltuvalt stsenaariu­mist määravaks just avaliku halduse ja avaliku sektori töökohtade ümberpaiknemine.

Mõjud majandusarengule

Stsenaariumite vahelised erinevused nende mõjudes Eesti majandusarengule on võrdluses asustuse mõjuga ühiskonnaelule oluliselt väiksemad. Majan­dus kohaneb kiiresti asustus­muutusega, mida on viimased kümnendid ka tõestanud. Tootlike sektorite ja töökohtade lahkumisel koondub ka tarbija­majandus suurematesse linnadesse (A, B, D), mida omakorda võimendavad ühelt poolt suuremad sisse­tulekud ning teiselt poolt kapitaliinvesteeringud taristusse.

Majandusarengut määratleb stsenaariumite lõikes suuresti pealinnapiirkonna keskne suurlinna­majandus suureneva tootlikkusega teenusesektoris. Väike­linnade Eesti (C) jääb koondhinnangus sisuliselt nulli, kuid tähendab negatiivset mõju jõukusele, seda tingituna väiksema tootlikkusega majandusstruktuurist ja piirkondlikust palgalõhest. See taandab suuresti ka positiivse mõju kohalikust tootmisest ja väiksemast arenduskulust. Samas välditakse olulist tööealise elanikkonna vähenemist maakonna- ja väikelinnades, et üldse hoida maakondlikus tööjõuareaalis piisavalt tööjõudu mitmekesisemaks majanduseks. See on ka asustusmuutuse trendimuutuse murdepunkt, et töötajad ei koliks pealinna linnapiirkonda. Maakondlike kompetentsikeskuste toel saab laieneda ressursside kohapealse väärindamise võimekust ja arendada vastavat oskustööjõudu.

Kohapealne väärindamine, väiksemad logistikakulud optimaalses ressursiareaalis kompenseerivad (osaliselt) mastaabiefekti nõrkuse. Sektori tootlikkus ja osakaal majanduses kasvab piiratumas ja kallinevas ressursibaasis. Pealinnastumine (A) nõrgendab töötlevat tööstust ja kohalike ressursside väärindamist turutõrkelistel põhjustel. Investeeringute asukohaotsused johtuvad kasvavast tööjõupuudusest maakondades. Ahenev tööjõubaas sunnib pealinnastuval, regioonikeskuste ja kasvustsenaariumis tootmise asukohaotsuseid tegema kõrgemale asustusastmele – väikelinna ettevõtted, tootmised liiguvad maakonnalinna, maakonnalinna omad Tallinnasse ja Tartusse. Jätkub toorme suures mahus eksport (sh fosforiit, juhul kui seda asutakse kaevandama) ilma siseriikliku väärindamiseta. Järele jäävad tootmised koonduvad suurematesse linnapiirkondadesse, valdavalt pealinnapiirkonda, sest ka regiooni­keskuste linnastutes nö uut vaba tööjõudu tööstuste ümber paigutumiseks ei teki. Kolmes stsenaariumis tootmiste mastaap kasvab, tootmine koondub koos tootlikkuse kasvuga.

Pealinnastumine (A) nõrgendab töötlevat tööstust ja kohalike ressursside väärindamist turutõrkelistel põhjustel. Investeerin­gute asukohaotsused johtuvad kasvavast tööjõupuudusest maakondades.

Mõjud teenusmajandusele

Teenusmajanduses, kus oluline osa tööjõust on hõivatud teenuseid eksportivates sektorites, pakub positiivseimate mõjudega arenguteed regiooni­keskuste Eesti (B). Regioonikeskuste areng võimestab ülikoole ja elavdab suuremate linnade innovatsiooni, mis toob laiema „tootmisbaasi“ arvelt (võrdluses pealinnakeskse arenguga) kaasa info-andmeteenuste ja laiemalt teadmusmajanduse, tervise- ja turismi teenuste (ekspordi)kasvu kogu Eesti majandusele. Välisrändel põhinev kasvustsenaarium (D) panustab teenusmajanduse arengusse välisinvesteeringute, välistööjõu lisandumisega ning rahvusvahelise võrgustumisega globaalmajanduse väärtus­ahelates.

Mõjud taristumajandusele

Teenusmajanduses, kus oluline osa tööjõust on hõivatud teenuseid eksportivates sektorites, pakub positiivseimate mõjudega arenguteed regiooni­keskuste Eesti (B). Regioonikeskuste areng võimestab ülikoole ja elavdab suuremate linnade innovatsiooni, mis toob laiema „tootmisbaasi“ arvelt (võrdluses pealinnakeskse arenguga) kaasa info-andmeteenuste ja laiemalt teadmusmajanduse, tervise- ja turismi teenuste (ekspordi)kasvu kogu Eesti majandusele. Välisrändel põhinev kasvustsenaarium (D) panustab teenusmajanduse arengusse välisinvesteeringute, välistööjõu lisandumisega ning rahvusvahelise võrgustumisega globaalmajanduse väärtus­ahelates.

Mõjud taristumajandusele

Asustuse koondumisel pealinnapiirkonda (A ja D) ning regioonikeskustesse (B) on positiivsed mõjud taristumajandusele - uus ja laienev asustus tähendab investeeringuid tehnilisse taristusse. Pealinnastumisel (A) suurenevad seal ehitusmahud ja taristuarendused, ühtlasi paraneb taristu kvaliteet. Kinnis­varasektor, mis kasvab jõudsalt pealinnastumisel, on üks suurema lisandväärtusega majandusvaldkondi, mis võimendab paljusid valdkondi ehitusest kontori-kodutarveteni. Energiataristu jm arendamine on järjest hõredama asustusega maapiirkondades lihtsam, kiirem ja tõhusam. Sarnased mõjud on ka regioonikeskuste Eesti stsenaariumi (B) korral. Väikelinnade Eestis (C) nende eelisarendamisel olulist taristuarengut ei teki. Hõredamas ja hajusamas asustuses võivad taristukulud kasvada nii investeeringutes kui taristuhalduses ning halveneda liitumistingimused.

Asustuse muutus on ressursse kulutav, kuid samas tähendab kaasnev ehitustegevus ka panust sisemajanduse kogutoodangusse. Väikelinnade Eesti stsenaariumi (C) realiseerumisel hoiab ühiskond 25 aasta jooksul kokku suurusjärgus 5 mrd eurot ehituskulusid. Teiselt poolt kasvab hajusa pealinnastumisega (A) kaasnevate investeeringute tulemusel Eestis 10 miljardi euro võrra, millele lisandub veel maatulundusmaa muutmisest elamu- ja tootmismaaks maa turu väärtuse tõusu u 4 miljardi euro võrra. Ka regioonikeskuste Eesti stsenaariumiga (B) kaasneb olulises mahus uute hoonete ehitamist kõrgema kinnisvarahindadega piirkondadesse. Võrdluses pealinnastumisega jääb kinnisvara väärtuse kasv siiski u 2,5 miljardi euro võrra väiksemaks.

Mõjud looduskeskkonnale

Asustuse muutuse mõju looduskeskkonna kvaliteeti­dele jääb enamasti mõõdukaks. Hajus suurlinnastumine (A, B ja D) toob kaasa maa- ja mullaressursi raiskamise, seonduvalt ka surved elurikkusele ning ehitusmaavarade kaevandamisel. Asustusmuutuse vähene keskkonnamõju tuleneb ühelt poolt asustuste hõredusest, linnade suhtelisest väiksusest ning stsenaariumites eesmärgistatud muudatuste piiratud iseloom täiendava maa- ja ressursikasutuse ulatuse ning liikumisvajaduse mõttes. Teiselt poolt kujundavad asustusmõjusid looduskeskkonnale oluliselt enam elanike tarbimis- ja keskkonnakäitumine, keskkonnatehnoloogiate täiustumine, range keskkonnakorraldus ning EL rohepoliitikate rakendamine ressursi- ja energiatõhusa majanduse kujundamiseks – sarnaselt kõigis piirkondades ja asustustüüpides.

Asustuse stsenaariumite võrdlustulemustes mängib võtmerolli ennekõike hajus-kompaktne eristus linna­piirkondade arengus. Väikelinnade kom­paktse asus­tusega Eesti stsenaarium (C) on läbivalt posi­tiivsemate mõjudega võrreldes hajusa asustuse stsenaariumitega. Stsenaariumite regionaalse tasa­kaalustatuse ja mastaabi erisused on mõjudes loodus­keskkonnale väheolulised.

Mõjud maahõivele

Asustuse areng mõjutab kõige otsesemalt maahõive ulatust olles tugevaima mõjuga teema loodus­keskkonnas. Loodusliku ja pool-loodusliku maa hõive mittelooduslikuks kasutamiseks (hoonete ja taristu rajamiseks) kujundab looduskeskkonna radikaalselt ümber. Siiski, maahõive senine määr ja tõenäoline määr tulevikus (stsenaariumite alusel 13-75 km²) on kogu Eesti territooriumi arvestades väga väike looduskeskkonna oluliseks mõjutamiseks. Tugevad negatiivsed mõjud jäävad kohalikuks ning puudutavad suuremate linnade laienemist. Pealinnastumise stsenaariumiga (A) kaasneks täiendavalt 65 km² maa hõive tehisalade poolt, valdavalt Tallinna eeslinnavööndi laienemise arvelt. Sealsed maastikud muutuvad pöördumatult ning raiskavad tänases valglinnastuvas asustusmustris maaressursi. Tekivad hõredad ja vähesidusad hoonestatud alad ning tööstus-, logistika ja kaubandusalad. Ehitiste aluseks ja nende lähiümbruseks muudetud põllumaid ei ole võimalik enam endises kasutuses taastada. Ühtlasi vaesustuvad looduskooslused – elurikkus väheneb, rohevõrgustik katkeb. Regioonikeskuste Eesti (B) puhul oleks maahõive isegi ulatuslikum, kuni 70 km², kuid see jaguneks ühtlasemalt suuremate linnade vahel. Väikelinnades tekib rahvastiku vähenemisel asulates sõltuvalt kahanemise mahust hulgaliselt jäätmaad. Linnatiheduse langus avaldub laiemalt maaressursi raiskamises. Paradoksaalselt varitseb maahõive negatiivsetes mõjudes maapiirkondi, seda nii riigikaitse-, energeetika-, tootmis- kui ka maardla­­maa arendustes, samuti transpordirajatiste arendamisel (RB, kiirteed). Need mõjud on eksponeeritud rahvastikule ja hinnatud ühiskonnateljel negatiivse mõjuga väikelinnade stsenaariumis.

Maahõive senine määr ja tõenäoline määr tulevikus (stsenaariumite alusel 13-75 km²) on kogu Eesti territooriumi arvestades väga väike loodus­keskkonna oluliseks mõjutamiseks.

Mõjud veekeskkonnale

Asustuse areng mõjutab veeressursse ja veekvaliteeti. Linnastumise, üldise majandusarengu, aga ka kliimasoojenemise tulemusel suureneb veetarbimine ning surve veevarudele kasvavates linnapiirkondades. Transporditaristu rajamine ja rekonstrueerimine, samuti ehitustegevus laiemalt võib ohustada põhjavee varusid, eriti piirkondades, kus toimub ehitusmaavarade kaevandamine. Tugevaimad mõjud kaasnevad pealinnastumisel (A) asustuste kiire ja laial­dase kasvuga (A) olles siiski kohaliku iseloomuga. Nii on juba praegu Tallinna lähivaldades põhja­veevarud vähenenud ning sundinud vee-ettevõtteid piirama tarbimist (Viimsi, Harku vald jt). Eeslinnas­tumisel ja hajaasustuses (teise kodu arenda­mised) tekib rohkem kohtveevärke, milles esineb kvaliteediprobleeme nii joogivee kui kanaliseerimi­sega (septikud). Kahanevate asulate veevärke tuleb dimensioneerida väiksemaks, vältimaks kvaliteedi kõikumist, samuti kasvab seal erikulu.

Eeslinnastumisel ja hajaasustuses (teise kodu arendamised) tekib rohkem kohtveevärke, milles esineb kvaliteediprobleeme nii joogivee kui kanaliseerimi­sega (septikud). Kahanevate asulate veevärke tuleb dimensioneerida väiksemaks, vältimaks kvaliteedi kõikumist, samuti kasvab seal erikulu.

Mõjud veekeskkonnale

Asustuse areng mõjutab veeressursse ja veekvaliteeti. Linnastumise, üldise majandusarengu, aga ka kliimasoojenemise tulemusel suureneb veetarbimine ning surve veevarudele kasvavates linnapiirkondades. Transporditaristu rajamine ja rekonstrueerimine, samuti ehitustegevus laiemalt võib ohustada põhjavee varusid, eriti piirkondades, kus toimub ehitusmaavarade kaevandamine. Tugevaimad mõjud kaasnevad pealinnastumisel (A) asustuste kiire ja laial­dase kasvuga (A) olles siiski kohaliku iseloomuga. Nii on juba praegu Tallinna lähivaldades põhja­veevarud vähenenud ning sundinud vee-ettevõtteid piirama tarbimist (Viimsi, Harku vald jt). Eeslinnas­tumisel ja hajaasustuses (teise kodu arenda­mised) tekib rohkem kohtveevärke, milles esineb kvaliteediprobleeme nii joogivee kui kanaliseerimi­sega (septikud). Kahanevate asulate veevärke tuleb dimensioneerida väiksemaks, vältimaks kvaliteedi kõikumist, samuti kasvab seal erikulu.

Mõjud maavaradele

Sarnased on mõjud ka seoses maavaradega. Asus­tuse jätkuv koondumine pealinnapiirkonda ja laiali valgumine eeslinnadesse (A) põhjustab ehitusmahtude kasvu, sh uue tehnilise ja transporditaristu välja­ehitamise vajaduse, mille võimaldamiseks tuleb avada uusi karjääre võimalikult lähemal arendus­objektidele. Harjumaal ja selle naabruses suureneb ehitusmaavarade kaevandamine, sellega omakorda kaasneb üldine keskkonnahäiring liigirikkusest mürani. Rail Balticu ehitus pingestab kaevandus­teemat iseäranis Harju- ja Raplamaal, aga ka Pärnumaal, mis kehtib kõigi stsenaariumite puhul.

Mõjud jäätmemajandusele

Ringmajandus, kitsamalt jäätmemajandus seostub asustusmuutustega läbi materjalikasutuse. Asustuse areng võib tõsta jäätmekäitluse kvaliteeti ja võimekust linnalistes asulates, võimaldades lihtsamini kasutusele võtta tõhusaid ringmajanduslahendusi. Linnastumine loob võimalused kaasaegsete jäätmekäitlussüsteemide rajamiseks. Suuremad jäätme­kogused võimaldavad investeerida tipptasemel sor­teeri­mis- ja ringlussevõtu tehastesse, mis tagavad efektiivse materjaliringluse ning vähendavad prügilasse suunatavate jäätmete hulka. Linnade tiheasustusalad võimaldavad ka efektiivsemaid ja lühikese tarnega jäätmekogumise süsteeme, mis vähendavad transpordiga kaasnevaid keskkonna­mõjusid. Asustuse areng mõjutab materjaliringluse (korduskasutamine, taaskasutamine) toimimise võimekust ning potentsiaali. Suuremates linnades on võimalik tõhusamalt arendada tsentraalset ringlusse­võttu, kus jäätmed sorteeritakse ja töödeldakse, ning suunatakse uuesti kasutusse.

Asustuse koondumist sisaldavate stsenaariumite (A, B, D) mõju jäätmemajandusele on pigem positiivne ning regioonide territoriaalse ulatuse ja mastaabi kasv loob ka paremaid eeldusi ringmajanduse arenguks. Stsenaariumite vahelised erinevused on väheolulised.

3.4 POLIITIKAVALIKUD STSENAARIUMITE REALISEERUMISEKS

Seniste asustus- ja regionaal­poliitika meet­mete jätkamise kõige tõenäolisemaks taga­järjeks on rahvas­tiku ja asustuse arengu­­trendide jätku­stsenaarium (A), mis hindamistulemuste põhjal on ühis­konnale kulu­kas ning mitte­kooskõlaline kestliku arengu ees­­märgiga.

Sellistel arengutel on kriitiline negatiivne mõju olulise osa Eesti elanike elukvaliteedile ja -keskkonnale, ühiskonna sidususele ja julgeolekule, kultuuri­pärandi säilimisele, sisaldades lisaks ka riske kohalike ressursside väärindamisel põhinevatele majandus­sektoritele. Samas ei ole isegi sellise mittekestliku ja kuluka asustuse arengutee jätkamine „tasuta“. Selle tagamine eeldab vähemalt senise ühiskonna jõukuse taseme säilimist, samuti riigieelarve (kulude) mahu suhtelise osakaalu säilimist võrdluses SKTga (44%) ning regionaalsete meetmete ja rahaliste siirete (hetkeseisus esmajoones EL toetused, KOV tasandus- ja toetusfond) olemasolu vähemalt praegustes suhtelistes mahtudes. Tulevikuvaates muutub see arengutee järjest kulukamaks ning sunnib avalike teenuste ja halduse reformidele, milles jagatakse jõukust ja ressursse ümber järjest suuremas mahus.

Asustuse arenguraja muutmine tasakaalustatumaks ja kestlikumaks nõuab poliitikavalikuid, mis pakuvad Eesti asustuse arengutele alternatiive pealinnastumise, valglinnastumise ning asustussüsteemi struktuurse kahanemise vastu. Tuleviku jõupingu­tused saavad olema selle võrra suuremad, mida vähemtulemuslikud on senised poliitikad olnud. Kehtib ka vastupidine – tulemuslikud ruumipoliiti­lised strateegiad ÜRP elluviimise perioodi alguses kõige tõenäolisemalt vähendavad poliitikasekkumiste kulusid hilisemas ajas. Täiendavalt vajaliku jõupingutuse määra suurendavad Eesti linnapiirkondade ja asulate juba välja kujunenud ebavõrdsed struktuursed omadused: rahvastiku, majanduse ja tööturu mastaap; elanikkonna vanus- ning sotsiaal-majanduslik struktuur (varad, sissetulekud, haridus, tervis jne); äri niššide ja töökohtade mitmekesisus; palgatase; teenuste kvaliteet, mitmekesisus, kodulähedus. Need kõik määravad asustussüsteemi osade sisemist arenguvõimet, kohanemist ja vastupanu väliskeskkonna mõjude suhtes.

Pealinnastumise alternatiivid

Regionaalse tasakaalu suurendamise ülesandes on kesksel kohal ühiskondlike toimijate – inimeste, perede, ettevõtete jt organisatsioonide – eneseteostus­võimaluste territoriaalsete erisuste vähenda­mine. Samuti on oluline elukeskkonna kvaliteedi ühtlustamine ning võrdsemad võimalused olla „muu maailmaga“ ühenduses.

Pealinnastuva Eesti stsenaariumi (A) alternatiividena analüüsiti töös regioonikeskuste Eesti (B) ja väikekeskuste Eesti (C) stsenaariume. Ülesanded stsenaariumite jõustamiseks on erinevad, nii nagu ka vajaliku jõupingutuse määr rahalises vaates. Regioonikeskuste Eesti stsenaariumis on põhiüles­andeks asustuse regionaalse koondumise trendide suunamine selliselt, et see hõlmaks lisaks pealinna­regioonile ka Tartu, Pärnu ja Ida-Virumaa linnapiirkonda. See omakorda nõuab nende kolme linnapiirkonna töö- ja ärivõimaluste ning elukeskkonna olulist „lähendamist“ Tallinna linnapiirkonnas pakutavale – TA&I võimekuse tõstmist ning kõrghariduse pakkumise suurendamist, äri- ja kultuuri­­elu suuremat rahvusvahelistumist, keskvalitsuse võimu ja töökohtade võrdsemat jagamist. Kui Tartu on kasvava ülikooli­linna ja Lõuna-Eesti piirkondliku keskusena nimetatud suunas arenemas, siis Pärnu oma asendilt ja suuruselt ning Ida-Virumaa linnastu kiires kahanemises ja struktuurimuutuses eeldaks jõulist pööret senistelt arengutelt.

Kui Tartu on kasvava ülikooli­linna ja Lõuna-Eesti piirkondliku keskusena nimetatud suunas arenemas, siis Pärnu oma asendilt ja suuruselt ning Ida-Virumaa linnastu kiires kahanemises ja struktuuri­muutuses eeldaks jõulist pööret senistelt arengutelt.

Väikekeskuste Eesti stsenaariumi puhul oleks selline ülesanne ilmselgelt ebarealistlik. Tiheda linnapiirkondade võrgustiku säilimine saab tugineda eelkõige väiksematele kompetentsikeskustele, kutsehariduse ja rakenduskõrghariduse kombinatsioonidele, tugevale teenus- ja tarbimismajandusele. Väga tähtsal kohal on ka investeeringud elukeskkonda, mille kvaliteet kompenseeriks vähemalt osaliselt tööalaste eneseteostusvõimaluste piiratust. Ka sellises tagasihoidlikumas eesmärgipüstituses oleks väikekeskuste hoidmise stsenaariumi elluviimiseks vajalike poliitikameetmete täiendavad aastased kulud ligi 200 miljoni võrra suuremad kui regiooni­kes­kuste tugevdamise stsenaariumi korral.

Asustuse regionaalset tasakaalustatust suurenda­vate poliitikameetmete paketid on detailsemalt (arenguvajaduse põhjendus ja hetkeolukord, meetme referentsjuhtumid, lisanduvate iga-aastaste tegevus­kulude ja/või investeeringukulud) kirjeldatud uuringu teaduslikus aruandes. Alljärgnev tabel 3.15 võtab nende sisu ja mahud võrdlevalt kokku.

Asustuse kahanemise alternatiiv

Stsenaariumites A-C lähtutakse Eesti asustussüsteemi kui terviku mahu määramisel rahvastikuprognoosi põhistsenaariumist, mille alusel Eesti rahvastik tervikuna väheneb aastaks 2050 2%. Kahaneva asustuse alternatiiviks on kasvav asustus. Selle alternatiivi hindamiseks modelleeriti stsenaarium D, kus rahvastikuprognoosi eeldusena suurendati eelneva perioodi välisrände positiivset saldot 1,5 kordselt. Sellisena sisaldab stsenaarium D Eesti asustus­süsteemi kui terviku kasvu 2% võrra, kusjuures kasv kon­tsentreerub valdavalt Tallinnasse, kuid toetab vähesel määral ka enamuse teiste linnapiirkondade mastaapi. Tulenevalt kasvu allikate iseloomust peavad täiendavad poliitikainstrumendid keskenduma uussisserändajate lõimimisele ühiskonda, kuid tegeleda tuleb ka tagasirände suunamisega.

Asustuse hajusa arengu alternatiiv

Asustuse linnapiirkondade siseselt hajusa arengu alternatiiviks on asustuse kompaktsuse suurendamine – linnapiirkonna keskuslinna (ja sh selle südalinna) suhteline ja/või absoluutne kasv ning keskuslinna tagamaa suhteline ja/või absoluutne kahanemine. Arvestades Eesti suurimate Tallinna, Tartu ja Pärnu linnaregioonide äärelinnade kiiret kasvu viimastel kümnenditel ning varasemate trendide põhise rahvastikuprognoosi tulemusi, mille alusel nende linnade lähitagamaa kasvaks aastaks 2050 veel 50-80%, eeldatakse nende linnaregioonide puhul kompaktse asustuse arengu stsenaariu­mites mitte äärelinnade absoluutset kahanemist vaid kiire kasvu pidurdumist – sellisena, et see ei ületaks aastaks 2050 10% kasvu taset. Arvestades kehtivates üld- ja detailplaneeringutega kavandatut, on tegemist väga range lävendiga, millest kinni pidamine nõuab jõulisi meetmeid.

Ka siin on stsenaariumite võrdluses mõningane erinevus jõupingutuse laadis ja määras. Kui stsenaariumites A ja D on küsimus esmajoones Tallinna lähitagamaa asustuse piiramises ja Tallinna südalinna kiirendatud tihendamises, siis stsenaariumis B on see ülesanne laiem. Eesmärgiks on ka Tartu ja Pärnu linnade kasv vastu seniseid trende, sh südalinnade tihendamine ning äärelinnade kasvu pidurdamine. Stsenaarium C ülesandeks on kõigi linnapiirkondade tagamaa kasvu piiramine ning võimalusel keskuste tihendamine või vähemalt hõrenemise peatamine. Täiendava ülesandena lisandub stsenaariumis C suuremate linnade lähitagamaal valglinnastumise asendamine kompaktse ääre-linnastumisega. Ees­märgiks on lähitagamaa valdade keskustest ja teistest suurematest asulates välja kujundada väikelinnade funktsioone kandvad keskused.

Üldistatuna jagunevad valglinnastumist pidurdavad ja keskuslinnade tihendamist suurendavad poliitika­meetmed regulatiivseteks, majanduslikeks ning kultuurilisteks. Jõulisi meetmeid rakendatakse harva ka välisriikide praktikas ning rakendatud meetmete tulemuslikkus on olnud tagasihoidlik.

Maa väärtuse muutus äärelinnades

Hajusa asustuse arengu jätkumist takistavate sekkumiste kulu piirväärtusi aitab mõtestada äärelinnade laienemisel toimuva maahõivega kaasnev maa väärtuse muutus. Pealinnastuva hajusa asustusega stsenaariumis A1 sisaldub elamumaa ja tootmismaa laienemise (maatulundusmaa arvelt) rahaline maht pealinnapiirkonna lähitagamaal maa turuväärtuse muutuse mõttes – see on vastavalt umbes 2 ja 1 miljard eurot ehk kokku 3 miljardit eurot. See on ka pealinnapiirkonna hajusa arengu vältimise maksimaalne otsene kulu – kui teoreetiline arvestuslik kompensatsioon maa turuväärtuse kasvu takistamise eest. Regioonikeskuste hajusa asustuse stsenaariumis B1 on elamumaa ja tootmismaa laienemise rahaline maht nende keskuslinnade lähitagamaal maa turuväärtuse muutuse mõttes vastavalt 0,7 ja 0,6 miljardit eurot ehk kokku 1,3 miljardit eurot. Seega on pealinnapiirkonna ja regioonikeskuste hajusa arengu vältimise maksimaalne otsene kulu kokku 4,3 miljardit eurot.

Kuigi maa välja ostmine mittesoovitava maakasutuse vältimiseks on välisriikide praktikas kasutust leidnud poliitikainstrument, ei ole see arvestades Eesti omavalitsuste, aga ka keskvalitsuse, küllalt piiratud finantsvõimekust sellises mahus realistlik. Samuti võib eeldada, et kinnisvaraturud kohaneksid sellise jõulise sekkumisega viisil, mis muudab tulemuse poolikuks ning võib anda isegi soovitule vastupidiseid tulemusi – lähitagamaa maade munitsipaliseerimisel ja kasutusest välja viimisel kujuneb veelgi hajusam ja suuremaid liikumisdistantse sisaldav asustuse muster kaugtagamaal. Samas on selge, et üksnes planeerimislike suunistega ja maahõive vältimise kui põhimõtte sätestamisega ei ole äärelinnastumist võimalik pidurdada ning maahõivet vältida.

Valglinnastumist suudaksid tulemuslikult pidurdada kaks riiklikul tasandil rakendatavat poliitikainstrumenti:

1. loodusliku maa hõive maks ning
2. maahõive vältimise kriteeriumite rakendamine riiklike meetmete toetuse andmise tingimustes.

Loodusliku maa hõive maks

Loodusliku maa hõive maks arvestab maaüksuse ökoloogilise väärtuse kahanemist sellele ehitamisel või muul viisil intensiivsesse inimkasutusse võtmisel. Tegemist peaks olema ühekordse maksuga, mille määr on võrdne maahõive tulemusel juhtuva maa ökoloogilise väärtuse kahanemise sotsiaalne kuluga. ELME Eesti maismaaökosüsteemide hüvede (ökosüsteemiteenuste) sotsiaalmajandusliku väärtuse üleriigilise hindamise ja kaardistamise uuringu eelduste alusel on see keskmiselt 47 eurot m² Tallinna linnapiirkonnas „mahub“ sellises mahus maksusumma Tallinna (keskmiselt 120 eurot m²) ja lähivaldade (keskmiselt 40 eurot m²) elamumaa turuhinna vahe sisse, Tartu linnapiirkonnas juba mitte (vastavalt 45 ja 15 eurot elamumaa m²). Juhul kui maksu kehtestamisel puuduksid mõjud loodusliku maa maahõivele laekuks KOV või riigieelarve tuludesse pealinnastuva Eesti stsenaariumi A korral 1,15 mrd eurot, kasvava asustusega stsenaariumi D korral 1,35 mrd eurot ning B ja C stsenaariumite korral u 1 mrd eurot.

Maahõive vältimise kriteeriumid

Maahõive vältimise kriteeriumid riiklike meetmete toetuse andmise tingimustes tähendaksid, et valdava osa riiklike toetusmeetmete toetuse andmise tingimustes seatakse ranged piirkondlikud abikõlblikkuse tingimused, mis välistavad loodusliku maa hõivet sisaldava ehitustegevuse hajaasustuses ja/või rakendatakse sellisele maakasutusele oluliselt madalamat toetuse määra. Erandeid põhjendatakse.

Positiivses võtmes toetab asustuse kompaktsust südalinnade tihendamine ja pruunalade kasutusele võtmine. Pruunalade arenduste maksusoodustustena soovitame rakendada 10-15 aastase perioodi jooksul käibemaksu alandatud määra (5%) kõigi Eesti asustussüsteemi keskuste – sellisena kui määratletud siinses uurimuses - territooriumil asuvate jäätmaade kinnisvaraarenduses.

Eesmärgipäraseks ja tõhusaks poliitikainstrumendiks on ka riiklikus investeerimispoliitikas põhimõtte kehtestamine, kus avaliku sektori asutuste kinnisvarainvesteeringud suunatakse üldjuhul hoonete renoveerimisse, mitte uute hoonete ehitamisesse. Asukohavalikutes eelistatakse linnasüdameid. Investeeringu tasuvuse arvutamisel lähtutakse hoonete elutsükli tervikkuludest ning hoone asu­­kohast tulenevate klientide sundliikumise kuludest. Erasektorile ning riigi poolt KOV sektorile toetuse andmise tingimustes eelistatakse hoonete renoveeri­mist, uute hoonete ehitamist toetatakse erandjuhtumitel.

3.5 STSENAARIUMITE KOOSKÕLA EESTI KESTLIKU ARENGUGA

Uuringu II etapi raames läbi viidud tõenduspõhise - andmeid ja ekspertteadmisi sünteesinud - Eesti asustuse stsenaariumite eksperthindamise tulemused näitavad, et stsenaariumite võrdluses tagab Eesti kestliku arengu kõige paremini stsenaarium C. See on ruumilise arengu rada, milles suudetakse Eestis säilitada suhteliselt tihe linnapiirkondade hierarhiline võrgustik ning senine asustuse hajus areng linnapiirkondade siseselt hoitakse edasistes arengutes kontrolli all. Trendide jätkumise stsenaarium A on kestliku arengu seisukohast kõige ebasoodsam. Sellega kaasneb olulisi negatiivseid mõjusid looduskeskkonnale ning eriti ühiskonnaelule. Ka majandusliku arengu mõttes pakuvad regioonikeskuste Eesti (B) ja sisserändel mõõdukalt kasvav Eesti (D) paremaid arengu­võimalusi.

Seniste regionaalsete trendide jätkumise suhtes alternatiivsete stsenaariumite teostamiseks vaja­like ruumistrateegiate meetmete hinnanguline maksu­mus ületab otsese ühiskondlike kulude säästu mahu. Pikaajaliste ühiskondlike trendide ümber pööramine on paratamatult ressursimahukas, kuid selle tasuks on ühiskonna kestlik tasakaalustatud areng, mis pakub ühiskondlikku stabiilsust ja julgeolekut, kultuuri­pärandi säilimist, elanikele paremat elu­kvaliteeti ning asustuse keskkonnamõju vähenemist. Asustuse senisest parema suunamisega saavutatav kulutõhususe kasv toetab seda, kuid ei saa olla selle ainsaks motivaatoriks.

Stsenaariumite mõjude ja teostatavuse (muutust võimaldavate poliitikameetmete maksumuse mõttes) analüüsi tulemused osundavad kompromissi vajadusele ühelt poolt ühiskonna kestliku arengu vaatest parima asustussüsteemi arengutee ning teiselt poolt avaliku sektori võimekuse ja üksiktoimijate (pered-leibkonnad, ettevõtted jm organisat­sioonid) eelistuste vahel. Väikekeskuste Eesti stsenaariumi ellu viimine nõuaks täiendavat poliitikameetmete paketti, mille iga-aastased keskmistatud kulud kuni aastani 2050 oleks ligikaudu 350 miljonit eurot. Lisaks kõrgetele sekkumiskuludele on stsenaariumil teisigi olulisi nõrkusi. Arvestades tüüpilise väikelinna mõõdukat struktuurset võimekust (tööturu väike mastaap, kõrgharidusega inimeste madal osakaal, doktorikraadiga töötajate nappus) nõuaks stsenaariumi elluviimine piirkondlikku majandus­arengut toetavate vahendite suunamist pigem keskmise tootlikkusega sektoritesse. See aga ei soosi majandus­arengu piirkondlike erisuste vähenemist ning võib pärssida ka Eesti majanduse rahvusvahelist konkurentsi­võimet. Väikekeskuste suur hulk tähendab paratamatult ka regionaalpoliitiliste investeeringute killustatust või konkurentsipõhiste meetmete rakendamisel ohtu, et investeeringud suurendavad ebavõrdsust väikekeskuste vahel.

Asustuse piirkondlikus arengus tähendab see vajadust täpsemalt määratleda erineva võimeku­sega keskuste funktsioonid tuleviku asustus­süstee­mis. Pealinnakeskse arengutrendi suuna­­miseks kestlikuma arengu rajale soovitame lähtu­­­da alljärgnevas tabelis 3.18 esitatud asustuse funktsionaalsest hie­rarhiast. Asustussüsteemis eris­ta­­­takse 10 tugevat linna, mille rolliks on vedada Eesti majandusarengut ning pakkuda elanikele laia valikut töökohti ja kõrgema tasandi teenuseid mõistlikul kaugusel kodust. Linnade valik lähtub kolmest võimekuse kriteeriumist ja kahest territoriaalse vajaduse kriteeriumist.

Võimekuse kriteeriumiteks on:

1. toimepiirkonna mastaap elanike arvu mõttes – vähemalt 15 tuhat elanikku;
2. kõrgharidusega elanike osakaal linnapiirkonna keskuses – vähemalt 15%;
3. toimepiirkonna keskuslinna senine võimekus töökohti pakkuda – töökohtade ja töötajate suhe toimepiirkonna keskuslinnas on vähemalt 1,0.

Vajaduse kriteeriumiteks on:

1. üleriigiliste rahvusvaheliste ning regionaalsete keskuste suur ajaline kaugus toimepiirkonna keskusest säästlike liikumisviisidega – üle 1 tunni reisirongiliiklusega (olemasoleval ja/või projekteeritaval kiirusel);
2. toimepiirkondade territoriaalne ulatus ning linnale lähimates toimepiirkonna keskustes alternatiivse, mitmekesiseid töökohti pakkuva tugeva linna puudumine.

10 linna toimepiirkondadega hõlmatakse 93% kõigist Eesti toimepiirkondade elanikest (vt ptk 2) ning ligikaudu 9/10 Eesti territooriumist. Linnade erinev võimekus määrab nende täpsemad ülesanded asustus­süsteemis. Tartu arendamine üleriigilise linna­­­­­na Tallinna kõrval on vajalik pealinnastumise arengu­­trendi peatamiseks ning Põhja-Eesti ja Lõuna­Eesti arengu tasakaalustamiseks. Väike­linnade ja suure­­­mate maaliste keskuste peamiseks rolliks asustus­­süsteemis on pakkuda elanikele head elukesk­­konda ja kodulähedasi põhiteenuseid.

Tartu arendamine üleriigilise linnana Tallinna kõrval on vajalik pealinnastumise arengutrendi peatamiseks ning Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti arengu tasakaalustamiseks.

Asustuse linnapiirkondade sisese kompaktsuse tagamisel on stsenaariumites rakendatud 110% kriteeriumi asemel eesmärgipärane seada sihttase natuke madalamale – tagada, et elanike arv ei ületaks äärelinnades 120% hetketasemest. See on ühelt poolt põhjendatud äärelinnades juba välja antud ehitusõiguse mahtudega, mille tagasipööramine on õiguslikult keeruline, kinnisvaraomanike õiglustunnet liialt riivav ja õiguslike riskide realiseerumisel ka avalikule sektorile finantsiliselt koormav. Teiselt poolt tingib selle vajadus arendada suuremate linnade lähitagamaal valdade keskusasulatest välja väikelinlikke funktsioone täitvad teenuskeskused. Teiste sõnadega tuleb suuremate linnade valglinnastumine asendada linnapiirkondade sisese keskuste võrgustikuga, kus keskuste tugevdamine nõuab ka sealse elanike arvu mõõdukat kasvu.

Asustussüsteemi stabiilse arengu huvides on ees­märgipärane kavandada ja valmis olla eelnenud perioodist suurema positiivse rändesaldoga, mis oleks küll väiksem kui stsenaariumis D sisaldunud 1,5 kordne välisrände saldo kasv ning sellele tuginev 4% elanikkonna kasv võrdluses põhistsenaariumiga, kuid võimaldaks vältida asustussüsteemi kahanemist. Võrdluses seniste trendidega tuleb eesmärgiks seada tagasi- ja uussisserändajate suurem hajutatus asustussüsteemis – vähemalt kuni piirkondlikesse linnadesse.

Kirjeldatud kompromissid töös analüüsi objektiks olnud nö puhaste arengustsenaariumite vahel ning kõrvalekalded parimal moel kestliku arengu nõuetele vastava väikekeskuste kompaktse arengu Eesti stsenaariumist (C2) võimaldavad vähendada muutuse jõustamiseks vajalike ruumipoliitiliste strateegiate maksumust, säilitades samaaegselt kestlik arengurada – kompaktsus maakasutuse mõttes ja tasakaalus­tatus territoriaalses mõttes.