1. SISSEJUHATUS

Üleriigilise planeeringu asustuse arengu­stsenaariu­mite koonduuring annab teaduspõhise aluse Eesti üleriigilise planeeringu koostamisele. Üleriigiline planeering käsitleb riigi ruumilise arengu põhimõtteid ja suundumusi aastani 2050. Koonduuringus esitletud tulemused selgitavad, kuidas luua ruumilised eeldused Eesti kestlikuks arenguks ja kvaliteetseks elukeskkonnaks. Samuti aitavad uuringute tulemused ja järeldused luua ruumiotsuste tegemiseks ühise visiooni, milline võiks olla ja kuidas paikneda asustus erinevates Eesti piirkondades. Eesti inimarengu aruanne „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“ (2020) näitab kokkuvõtlikult seda, kuidas viimase kolme aastakümne jooksul on toimunud paljudes Eesti maapiirkondades ja asulates ulatuslik rahvastikukadu ning Eesti rahvastiku- ja majandustegevuse kese on nihkunud üha enam Tallinnasse ja pealinna lähiümbrusesse. Toimunud on Eesti pealinnastumine. Selliste arengute jätkudes aastani 2050 tähendaks pealinnaregioonist väljaspool elu- ja töökohtade ning ka teenuste olulist kokkutõmbumist võrreldes tänasega.

Koonduuringu eesmärk on anda tõenduspõhine alus üleriigilises planeeringus „Eesti 2050“ määratle­ta­­­vatele asustuse ruumilise arengu põhimõtetele ja Eesti asustussüsteemi edasist arengut suunavate strateegiliste valikute tegemisele, kes­ken­dudes nelja Eesti ruumilise arengu stsenaariumi andmepõhisele analüüsimisele, tuues välja nende:

1. Demograafilised ja ruumilised mõjud,
2. Ressursivajadused ja
3. Mõjud kestlikule arengule.

Samuti aitavad stsenaariumid mõista, millist jõupingutuse määra ja miks on vaja tänasele pealinnastumisele, see tähendab inimeste ja majanduse koondu­misele Tallinna piirkonda, alternatiivsete ruumiliste arenguteede realiseerumiseks. Analüüsitud stsenaariumid on järgnevad (joonis 1.1):

Uuringus analüüsitavad stsenaariumid

1. Pealinnastuv Eesti. Rahvastik ja majandus koonduvad jätkuvalt pealinnaregiooni, ülejäänud Eesti vananeb ja kahaneb. Samaaegselt tugevneb hajaasustus maakodude ja kaugtöö kohana.
2. Regioonikeskuste Eesti. Rahvastik ja majandus koonduvad lisaks Tallinnale ka Tartusse, Pärnusse ja Ida-Viru linnastusse.
3. Väikekeskuste Eesti. Tähelepanu keskmes on maakonnakeskuste ja väikelinnade majandus- ja elukeskkonna areng.
4. Sisserände Eesti. Eesti üldine atraktiivsus ja tööjõuvajadus suurendab sisserännet, toetab asustuse koondumist pealinnaregiooni ja suurematesse regioonikeskustesse, aga ka teis­tesse Eesti piirkondadesse.

Stsenaariumite analüüsimisel lähtu­me eeldusest, et asustus­struktuuri iseloomustavad kolm peamist komponenti (joonis 1.2):

Esimene komponent on asustuse üldine füüsiline ülesehitus (hoonestu, taristu jne), sealhulgas asustatud alade tüpoloogia ja klassifikatsioon, hoonestuse tüübid ja asustustihedus, samuti kasutusfunk­tsioonid, füüsiline taristu ja digitaristu, kesksete objek­t­­ide, töökohtade ja teenuste paiknemine. Eristame vormilist (morfoloogia, tüpoloogia) ja funktsionaalset (keskusasulate ja toimepiirkondade süsteem) põhist käsitlust asustusstruktuurist ehk asustussüsteemist ehk asustusest. See asustuse üldine ülesehitus ja oma põhiosas maakonnakeskustele tuginev asustus­süsteem on olnud Eestis võrdlemisi stabiilne.

Teine asustusstruktuuri põhikomponent on elu­kohtade ruumiline jaotus ning selle muutumine ajas. Kui asustussüsteem ise on võrdlemisi stabiilne, siis inimeste elukohavalikud ja igapäevase tegevusega seotud tegevusruumid on oluliselt kiiremas muutumises, omades mõju ka asustussüsteemi komponentidele. Selles põhikomponendis peame täiendavalt oluliseks, et tekiks arusaam, kuidas ruumilised eelistused ja ruumikäitumise muutused on seotud erinevate teguritega nagu regula­t­sioonid ja maksumuudatused, elamuturu (hindade kallinemine, laenuvõimalused Eesti eri piirkondades, üürituru areng) ja elukeskkonna kvaliteedi paranemine (lähtudes Davosi deklaratsioonist ja seotud dokumentidest) ja tööturu (professionaliseerumine, kaugtöö levik) arengud, ning kuidas on omavahel seotud regionaalne areng ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus.

Kolmandaks asustusstruktuuri võtmekomponendiks on inimeste elulaad, igapäevase elu korraldamise viisid ja nende ruumiline väljendus inimeste igapäevaste tegevusruumide näol, mille olulisteks ankurpunktideks on elukohad ja töökohad, aga samuti kõik olulised teenused, nende paiknemine ja kättesaadavus. Digipöörde tulemusel levinud kaugtöö vähendab vajadust elada vahetult töökohtade lähe­duses. Nii mõjutavad elukoha valikut üha enam tööga mitteseotud tegurid, sh elukeskkonna kvaliteediga seotud tegurid, eluasemete hinnad ja kättesaada­vus, olemasoleva elamufondi renoveerimine ja uute hoonete ehitamine ning paljud muud elukeskkonnale omis­tatavad väärtused.

Koonduuringu lõpparuanne koosneb uuringu olulisematest tulemustest, uuringu kokkuvõttest koos järel­­dustega ning detailsetest lisadest.

I etapp

Asulate ja asulasüsteemide võrgustiku andmepõhine analüüs ning noorte ruumikasutuse ja -eelistuste analüüs.

Esimene teemadering hõlmab Eesti rahvastikuprognoosi, toimepiirkondi ja noorte ruumikasutust. Koostati erinevad rahvastikuprognoosi stsenaariumid kõikide kohaliku omavalitsuse (KOV) üksuste kohta aastani 2050. Selgitati, millised on Eesti keskuskohad ja nende toimepiirkonnad, lähtudes inimeste igapäevasest liikumisest, võttes aluseks 2014. aastal Statistikaameti poolt koostatud uuringu ning korrates ja täiendades seda. Analüüsiti, kas ja millised avaliku sektori rahastamisotsused, toetus-, maksumeetmed ja arenduste asukohavalik ning riigi- ja KOV maade tehingud mõjutavad maakasutust, elanike rände­otsuseid ning liikuvust. Koostati ülevaade riigi tasandi regulatsioonidest ja kinnisvaraarenduste asukohavaliku kaalutlustest ning kriteeriumitest, mis omavad olulist mõju erinevate asustusstsenaariumite realiseerumisele koos näidetega. Uuriti põhjalikult noorte (vanuses 18–30) ruumilise keskkonnaga seotud väärtushinnanguid, ootusi ja eelistusi, samuti neid mõjutavaid tegureid.

II etapp

Asustussüsteemi analüüsi põhjal asustuse arengu­stsenaariumite väljatöötamine. Asustuse arengustsenaariumite mõjude ja realiseerumiseks vajalike meetmete analüüs ja eelistatud arengusuuna strateegilise valiku protsess.

Teine teemadering käsitleb Eesti regionaalarengu erinevate stsenaariumite analüüsi ressursivajaduste ja kestliku arengu vaatenurgast. Täpsemalt selgitati, millised on stsenaariumite koondmõjud Eesti:

1. majanduslikule arengule ja konkurentsivõimele,
2. sotsiaalsele heaolule ja sidususele,
3. kultuurilisele mitmekesisusele, õitsengule ja jätku­­suutlikkusele ning
4. maakasutusele, looduskeskkonnale ja kliimale ning
5. Eesti kaitsevõimele.

Samuti otsitakse vastust küsimusele, millised põhjuslikud jõud ja kesksed poliitikavalikud on vajalikud stsenaariumite realiseerumiseks, sealhulgas millised meetmed on sobilikud inimeste igapäevaste sundliikumiste ja autokasutusest sõltuvuse vähendamiseks ning kestliku maakasutuse saavutamiseks ning millisel määral ja kuidas on võimalik suunata erasektori ruumikasutust kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks.

III etapp

Funktsionaalsete regioonide määratlemine ja asustus­süsteemi tüpoloogia väljatöötamine. Ruumi­loome ja -kasutamise põhimõtete määratlemine vastavalt eelistatud arengusuuna valikule.

Kolmas teemadering käsitleb peamiselt iga­­päevaste teenuste kättesaadavust. Samuti töötati selles etapis välja kasvavate ja kahanevate asulate planeerimise manuaal, mis aitab kaasa kvaliteetse, kestliku ja kauni elukeskkonna kujunemisele, lähtudes mh Uue Euroopa Bauhausi põhimõtetest. Analüüs hõlmab Eesti asustuse funktsionaalseid ja vormipõhiseid tüüpe ning pakub nende põhjal välja Eesti asustuse ajaloolist arengut arvestava tüpoloogia, mille alusel saab leida parimad planeerimislahendused nii kasvavatele kui kahanevatele asulatele. Samuti selgi­tatakse välja, millised on erinevate asustuse tüüpide lõikes need ruumiloome ja -kasutamise põhimõtted, mida tuleb käsitleda üleriigilises planeeringus ning mis on kooskõlas kestliku ja kvaliteetse elukeskkonna põhimõtetega.